www.eidast.eu

Led Zeppelini elulugu - 9. osa

Sissejuhatus
1. osa
2. osa
3. osa
4. osa
5. osa
6. osa
7. osa
8. osa
9. osa
10. osa
 
Ansambli liikmed
 

1973. aastal lõppes ansambli ja firma Atlantic Records vahel esimene viieaastane leping. Uue lepingu sõlmimisel sai nüüd sinna uusi tingimusi lisada.

Led Zeppelini mänedžeri Peter Granti ja Atlanticu juhi Ahmet Ertegun vahelised läbirääkimised kestsid terve öö. Tavaliselt kindlameelne Ertegun (kes oli türgi diplomaadi poeg) väljus hommikul kaeveldes toast: "Mind tehakse puupaljaks!"

Üks uutest tingimustest tehti teatavaks 1974. aasta jaanuaris pressikonverentsil Londonis, kus ajakirjanikud said teada firma Atlantic raames tegutsema hakkava Led Zeppelini isikliku plaadifirma loomisest.

Selle kõige mõtet peab lühidalt selgitama. Asi on selles, et plaadi väljaandmine pole mingi mustkunst. Iga kompanii või koguni üksikisik võib stuudio üürida, muusika salvestada, lõigata lindilt plaaditooriku ja selle plaaditehasesse saata. Seal valmistatakse sellest matriitsid ja vajalik arv koopiaid, kunstnikud ja trükkalid valmistavad ette ümbrise ning ühel ilusal päeval toob veoauto kokkulepitud aadressil pappkarpides hunniku plaate.

Kuid nüüd kerkib küsimus, et mida nende plaatidega edasi teha ja kuidas neid võimalike ostjateni viia. Kauplused tellivad ju oma plaadid hulgimüügifirmadelt. Nendel on aga lepingud kõigi suurte või tuntud plaadifirmadega. Peamine probleem on antud juhul seega levitamine ja turustamine.

Oma firmat korporatsiooni Atlantic raamides organiseerides oli Led Zeppelin rahvusvahelise turustamise probleemidest prii. Uue firma eesmärk oli vaid kunstiline - uute artistide leidmine, lindistuste jms. teostamine ning uute stuudiolintide Atlanticu võimsale konveierile saatmine.

Ühel 1973. aasta päeval kutsuti 23-aastane pressiagent Danny Goldberg kiiresti New Yorgist Inglismaale. Heathrow lennuväljal ootas teda limusiin, mis ta otsekohe Peter Granti mõisasse viis. Danny juhatati magamistuppa, kus suurel diivanil lebas pikas öösärgis ja öömütsiga tohutu Peter Grant.

"Uuel firmal on Ameerikas esindajat vaja," ütles ta. "Poistele sa meeldid, nii et kui soovid, võid sellega tegelema hakata."

Danny Goldberg nõustus, kuid mitte kohe, sest ansambli reputatsioon oli Ameerikas haiglane ja skandaalne.

Nime uuel firmal veel polnud. Tsepeliinlased vaatasid läbi palju nimesid, kuid ei peatunud neist mitte ühelgi. Maggie Bell, üks uue firma artist, pidi sellepärast oma plaadi läbi firma Atlantic välja andma, sest ilma nimeta ei saanud Led Zeppelini firmat veel ametlikult eksisteerida.

Lõpuks pandi firmale Jimmy Page'i ettepanekul nimeks "Swan Song" (luigelaul). See oli seotud ühe uue lauluga, mille Jimmy mõni aeg tagasi kirjutas.

"See nimi on kuidagi kurb," öeldi talle, "justkui surma eelaimdus."

"Ja mis sellest," vastas neile Jimmy, "see-eest kui luik sureb, esitab ta kordumatu iluga laulu."

Peale Maggie Belli said uue firma artistideks Bad Company, millega liitusid laulja Paul Rodgers (oli varem ansamblis Free) ja kitarrist Mick Ralphs inglise ansamblist Mott The Hoople.

Uue firma "Swan Song Records" asutamist otsustati tähistada hiilgavalt, organiseerides selleks New Yorgis ja Los Angeleses 1974. aasta mais kaks suurt vastuvõttu.

Muusikute naistele oli nende käitumine Ameerikas ning eriti Californias ja Los Angeleses hästi teada. Paljud nende armulood sattusid rahvusvahelise ajakirjanduse lehekülgedele. Ning loomulikult hakkasid naised närveerima niipea, kui kui eelseisvate sündmuste kirjeldustesse sattus Los Angelese linn. Ameerika direktorile Danny Goldbergile anti seetõttu korraldus: tellida trükikojast teine komplekt valekutseid ja kavasid, mille järgi pidi uue firma pidulik avamine toimuma mitte kõlvatus Los Angeleses või säravas New Yorgis, vaid igavates ja konservatiivsetes linnades Denver ja Atlanta.

"No sa ainult vaata," rääkisid tsepeliinlased teeseldud põlgusega. "Jälle mingid tüütud ärikohtukmised. Ja missugused linnad nad veel valisid. Kuid midagi pole teha, peab sõitma, ole terve kallis, tulen mõne päeva pärast."

Los Angelese vastuvõtt oli organiseeritud ühes luksuslikus Hollywoodi hotellis. Sinna olid kutsutud ka Hollywoody eri aegade näitlejaid. Loomulikult tulid sinna ka muusikute endised ja praegused sõbratarid. Jimmy Page mingil põhjusel oma armastatud Lori Maddox'iga ei rääkinud, osutades tähelepanu palju küpsemale naisele, kelleks oli 19-aastane Bebe Buell. Lori korraldas talle pisaratega stseeni, härdaks muutunud Bebe Buell hakkas aga samuti Jimmyt noomima - hoolimatuse eest vaesesse tüdrukusse.

Kõik see toimus muidugi rohkearvuliste ajakirjanike tähelepanu all. Ja paari nädala pärast avaldas Inglismaa "Melody Maker" sellest luksuslikust vastuvõtust reportaaži, seda igasuguste üksikasjade ja fotodega vürtsitades. Neist ühel ilutses koos pimestava saatjaga Robert Plant. Poiste pettus kukkus läbi. Ja kodus, Inglismaal, ootasid neid perekondlikud vestlused, mille teemad sügavale isiklikku ellu tungisid. Oma osa sai ka Danny Goldberg, kes sellel kõigel trükki lasi jõuda.

Led Zeppelini kuuenda albumi lindistusi alustati 1973. aasta novembris ansamblile juba armsaks saanud kohas Headley Grange, kuhu toodi Ronnie Lane'ile, endisele ansambli The Faces basskitarristile kuuluv liikuv stuudio. Kuid sellel sügisel John Paul Jones haigestus ja lindistused tuli järgmise, 1974. aasta veebruarini edasi lükata.

Juuniks olid kõik lindid miksitud ja väljaandmiseks valmis. Kuid sellele vaatamata ilmus plaat alles 1975. aastal, seda Led Zeppelinile tavaliseks saanud lahingute tõttu plaadiümbrise pärast. Albumi nimi oli "Physical Graffity".

Led Zeppelini uue plaadi ümbrisel on maja. Selle akendesse on lõigatud avaused ja neist paistavad sisemisele ümbrisele joonistatud erinevad pildid. Pildid ei ole omavahel kuidagi seotud. Seal on Kleopatra rollis Elizabeth Taylor, india jooga, hobuse pea, jne. Neil kõigil on ka mingi füüsiline väljanägemine, siit ehk ka plaadi nimetus.

Mitmesugustel põhjustel oli kogu 1974. aasta tegevusetuse aasta. Tegemisi oli tegelikult küll palju, aga need olid kas siis plaadifirmaga seotud toimetused või hoopis isiklikud asjad. Näiteks see, et Jimmy Page avas Londoni jõukas linnaosas Kensingtone'is okultistliku kirjanduse kaupluse "Equinox". Kunagi kandis sellist nimetust musta maagia ajakiri, mida andis välja Aleister Crowley. Kaupluses müüdi haruldasi ja antikvaarseid nõiandusalaseid raamatuid, mida Jimmy oli erinevate maade vanade raamatute kauplustest kokku kogunud.

Eelmiste aastatega võrreldes oli 1974. aasta sündmustevaene ja Jimmy ütles seda hiljem meenutades, et "1974. aastat justkui üldse polnud ning et 1975. aasta tuleb meie jaoks palju parem".

1975. aasta Ameerika kontsertreisi algust ootas rokipublik kannatamatusega. Led Zeppelin polnud üle kahe aasta avalikkuse ette ilmunud. Kaks aastat ei olnud välja tulnud ei uusi plaate ega toimunud isegi teleesinemisi. Sellepärast algas kassade niipea, kui kontserdid välja kuulutati, tunglemine ja ühe päevaga osteti ära kõik 700,000 piletit Led Zeppelini kontserdile.

Üsna pea ilmus ka album "Physical Graffity". Juba ainuüksi eeltellimusi tuli selle peale enam kui 15 miljoni dollari eest. Ja see plaat tõusis tühja koha pealt otsekohe Ameerika edetabelite tippu.

1975. aasta kontserte korrati samas formaadis, nagu ka 1973. aastal, kuid veelgi suurejoonelisemalt. Lava peal ja all seisis ja rippus programmuhtimisega helitehnika, üldvõimsusega 310,000 W, viis valgustustorni, 150 prožektorit, kolm krüptoonlaserit, suitsumasinad, kuiva jää aparaadid, jne. Kõik oli üksikasjadeni läbi mõeldud, kuid ebameeldivused hakkasid tsepeliinlasi kimbutama hoopis ootamatust küljest.

Londonis Victoria vaksalis rongist väljudes venitas Jimmy vasakul käel, kitarristi akordikäel, välja väikese sõrme liigese. Kontsertreisiga oli haaratud nii suur hulk inimesi ja raha, et selle ärajätmisest ei saanud juttugi olla. Jimmy pidi hakkama saama kolme sõrmega, mille tulemusena tuli mõned lood repertuaarist välja jätta.

Robert Plant oli külmetunud, trummar Bonzat vaevasid aga kõhuspasmid ja pärasoole nõrgenemine, mis ta aeg-ajalt häbiväärsesse olukorda pani. Meeskonda tuli palgata arst, kes koos kahe suure medikamentide kohvrigaga ansamblit kõikjal saatis.

Nagu ka 1973. aastal, üüriti õhulaev  "Starship". Sellel korral veelgi kõrgema hinna eest. Lennati välja subtroopilisest soojast Miamist ja jõuti Chicagosse, aga seal oli lumetorm! Robert Plant külmetus lennukist pluusi ja pintsaku väel väljudes veelgi enam ja kiiresti osteti kõigile neljale kasukad.

Tervisehädade ja haiguste tõttu ei läinud kontserdid nii nagu oleks tahetud. Tõsi, igasuguste efektide ja suurejoonelisuse tõttu publik seda peaaegu ei märganudki. Ja rasketel hetkedel juhatati sisse kroon-number, trummari John Bonhami trummisoolo loost Moby Dick.

1975. aastal oli Suurbritannias võimul leiboristide partei, s.o. tööpartei. Rikastele nad üldiselt kaasa ei tundnud ja viisid sisse progressiivse tulumaksu, mis tähendas seda, et mida suuremad olid sissetulekud, seda kõrgemad olid tulumaksu protsendid. Asi läks koguni selleni, et väga kõrgete sissetulekute puhul võttis riik maksudeks üle 90%. Tuntud näitlejad või rokktähed, kes just selliseid sissetulekuid said, pidid selle vältimiseks nüüd mõnikord "tulumaksupagenduses" viibima, s.o. elama välismaal, maksma maksud seal ja nad said kodumaale tulla vaid piiratud ajaks, aga mitte rohkem kui poolteiseks kuuks aastas.

Ja niimoodi otsustas Led Zepplin 1975. aastal oma raamatupidajate ja mänedžeride nõuandel, seoses kolossaalsete sissetulekutega plaatide ja kontserdite eest,  terve finantsaasta piiri taga veeta. See tähendas seda, et arvel oli iga nende Inglismaal viibitud päev, koos kontserdite ja turneedega. Ei maksa siis imestada, et nendel kontserditel pühendas Led Zeppelini laulja Robert Plant laulu "In My Time of Dying" leiboristide rahandusministrile Dennys Healey'le, kes need draakoniseadused sisse viis.

Mõnda rõhus see olukord väga, eriti trummar John Bonhamit. Ta igavles ilma pereta ja pärast kontserte end täis juues, mida juhtus sageli, möllas tavapärasest veelgi rohkem.

Led Zeppelini kohale kogunes justkui nähtamatu must pilv.

"Ma tunnen," ütles Jimmy Page siis, "kuidas õhus tiirlevad raisakotkad".

Jimmy sünged eelaimdused läksid peagi täide. 1975. aasta juulis mindi pärast esinemisi puhkama. Puhkama sõitsid ka Jimmy Page'i sõbratar Charlotte ja tema tütar Scarlet ning ka Robert Planti naine Maureen koos kahe lapsega Nad kõik suundusid Kreeka saarele Rhodos. 3. augustil sõitis Jimmy sealt Sitsiiliasse, kus oli müüki pandud vana talu, mis kunagi Aleister Crowley'le oli kuulunud. Lepiti kokku, et kohtutakse mõne päeva pärast Pariisis. Järgmisel päeval, 4. augustil, istus Maureen Plant väikese kohalikust agentuurist üürile võetud auto Mini Morris rooli. Tema kõrval istus Robert Plant, tagaistmel oli 3 last. Mägist piirkonda läbiv tee oli kitsas. Järsku kaldus auto kõrvale, Maureen ei tulnud juhtimisega toime, auto veeres nõlvakust alla ja põrkas tugevasti vastu puud. Maureenil olid katki koljuluu ja puusaluu. Robertil olid purustatud pahkluu ja küünarnukk. Vaid Jimmy Page'i tütar Scarlet jäi terveks.

Kiirabi polnud kuskilt kutsuda. Ja kohalik talumees toimetas nad oma veoautol haiglasse. Sõit kestis mitu tundi. Pool-hindu päritoluga Maureen Plantil oli haruldane veregrupp, mida aga haiglas ei olnud. Kuid temaga kaasas olnud lihane õde ei saanud anda nii palju kui vaja. Helistati Londonisse ja administraator Richard Cole hankis suure vaevaga era-reaktiivlennuki ning lendas koos kahe inglise spetsialisti ja veretagavaradega Rhodose saarele. Kohalikud võimud hakkasid süüdistama, et Maureen oli purjus. Taheti isegi selles kohta juurdlust alustada. Kuid Richard Cole võttis ühendust vajalike inimestega, sai telegraafi teel suure rahaülekande, ostis ära keda vaja ning viis kannatanud ära, algul Rooma ja sealt edasi Inglismaale.

Robert Plant ütles hiljem: "Kui siis poleks otsekohe Inglismaale sõitmiseks raha hangitud, siis ei oleks mu naist enam elavate kirjas."

Robert ise sai kõvasti kannatada. Enamus ta kehast oli kipsis ja lähimad kuus kuud pidi ta haigevoodis ja invaliiditoolis veetma.

Kuid ta oli ju "tulumaksupagenduses", finantsemigrant. Kui ta oleks Inglismaa haiglasse jäänud, oleks tal tulnud kuuekohaline summa riigile ära anda. Seetõttu kontakteerus Richard Cole otsekohe lennufirmaga British Airways, et viia Robert Jersey saarele, mis on küll Inglismaa külje all, kuid ei allunud selle tulumaksuseadustele. Robert Plant toodi kiirabiga lennujaama ja kuna ta ei saanud ei käia ega liigutada, tõsteti ta lennukile nagu kipskuju - tõstuki abil.

Teised tsepeliinlased sõitsid juhtunust kuuldes Jersey saarele haiget külastama. Meeleolu oli sünge. Tuli ära jätta mitte üksnes väga kasulikud ning huvitavad Ameerika-kontserdid, vaid ka kontserdid Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Kahju arvestati miljonites ning tühja läks väärtuslik aeg.

 

Copyright (c) 1987,2002 Jaanus Eidast