Led Zeppelini elulugu - 6. osa

Plaat "Led Zeppelin 3" ilmus 5. oktoobril 1970. aastal. Samal ajal püsis nende teine plaat, mida rahva seas kutsuti "Brown Bomber" (pildi pärast plaadil), alles edetabelites. Kes pole seda plaadiümbrist näinud, siis selle ümbrisesse olid lõigatud avad, selle sees aga oli pappketas, mille pööramisel võis näha ansambli liikmete nägusid. Alguses taheti hoopis, et nägude asemel ilmuksid igasugused juurviljad ja muud külvikultuurid, et see oleks nagu pööratav külvikalender. See oleks nende arvates väljendanud plaadi maalähedust ja teatud määral folkloorset meelestatust.

Huvi uue albumi astu oli märkimisväärne. Ta läks peaaegu otsekohe Ameerika edetabelitesse, kuid kaua seal ei püsinud. Led Zeppelini austajatele tundus see olevat nõrgavõitu, liiga vähese eluga. Aga Ühendriikide muusikakriitikud tegid uue albumi pihuks ja põrmuks. Nad süüdistasid muusikuid otseses plagiaadis, ühelt poolt tõeliste bluusimängijate muusika ja teiselt poolt California ansambli Crosby, Stills & Nash jäljendamises.

Üks ajalehe "Los Angeles Times" eriti õelas märkuses oli öeldud, et "Led Zeppelini edu on kasvõi osaliselt seotud rock'n'rolli järelkasvu aina suurenevast huvist barbituraatide, amfetamiini ja muude narkootiliste ravimite vastu, mille tulemusena muutuvad nad vastuvõtlikkuks kurdistavale muusikale ja soovivad ennast välja elada, elada ennast välja sellisel viisil, milleks on võimeline Led Zeppelin."

Sellises ajakirjanduse reaktsioonis polnud midagi erilist. Muusikakriitikud aitavad järjepidevalt noori talente leida. Aga niipea, kui need noored talendid hakkavad saama suuri kuuekohalisi honorare, korraldama skandaalseid etteasteid ja välja laskma plaate, mis suurt edu ei saavuta, küll nad siis keeravad. Keeravad oskuslikult ja suure mõnuga.

Ansambel võttis seda ajakirjanduskampaaniat haiglaselt vastu. Eriti elas seda üle Jimmy Page. Peaaegu terve järgmise aasta jooksul keeldusid tsepeliinlased igasugustest kohtumistest ja intervjuudest ajakirjanikega.

Samal ajal valisid inglise ajakirja "Melody Maker" lugejad ansambli esimeseks kategoorias "parim ansambel", tõugates sellelt aukohalt biitlid, kes olid esimesel kohal püsinud kaheksa aastat järjest. Robert Plant tunnistati parimaks briti lauljaks ning plaat "Led Zeppelin 2" parimaks inglise albumiks. Seda häbiväärsem oli sellel foonil "Led Zeppelin 3" läbikukkumine. Seepärast tehti järgmine plaat juba eelmisi vigu arvesse võttes.

Uut plaati hakati lindistama 1970. aasta detsembris Londoni Island Studio's. Kuid hiljem otsustati sõita maale, samasse kanti Headly Grange, Hampshire krahvkonnas, kus ka kolmandat plaati lindistati. Koguneti erinevatest kohtadest. John Bonham veeres koos oma sõbra Robert Plantiga kohale ühe autoga oma kollektsioonist (selleks ajaks oli tal neid juba 21, sealhulgas Itaalia Maserati, Ameerika Cobra, inglise Rolls Royce ja helesinine Jaguar).

Peagi jõudis kohale Rolling Stones'ile kuuluv mobiilne 24-realine stuudio "Rolling Stones Mobile". Järgmisel päeval prooviti esimest korda uut kompositsiooni "Stairway to Heaven". Tegelikult võeti proovile kaasa ainult muusikaline teema ja saateakordid. Kuid selle järgi, kuidas hakkasid tekkima osad ja lugu välja kujunes, sai selgeks, et luuakse midagi väga erakordset. Muusikud naeratasid teineteisele, aga Robert Plant võttis kätte sulepea ja hakkas sõnu kirjutama. "Umbes kolmveerand sõnadest," ütles hiljem Jimmy Page, "kirjutati sealsamas kohapeal." Lihtsalt hämmastav.

1986. aastal Inglismaal läbi viidud 5,000 üliõpilase küsitlemine näitas, et "Taevatrepp" on kõigi aegade ja rahvaste parim rokk-teos. Kõigil "Taevatrepi" austajatel tasub teada seda, et selle sõnad on seotud Briti ajaloolase Lewis Spence'i raamatuga "Magic Arts in Celtic Britain", s.o. "Keldi-briti maagiakunst". Laulus on ka paganlik palve looduse poole, mis väljendab Planti huvi Inglismaa enne-kristliku religiooni vastu.

Mitmerealise helisalvestuse põhimõte on tuttav paljudele. Kes seda aga ei tea, siis neile väike meeldetuletus. Lai magnetofonilint on jagatud 16 või 24 reaks. Igaühele neist lindistatakse ühekaupa tulevase fonogrammi koostisosad - bass, rütmikitarr, klahvpillid, mitme erineva raja peale lindistatakse trummid. Sellist mitmerealist linti võib viia stuudiost stuudiosse, lisades sinna soolosid, efekte, hääli, üks inimene võib lõppude lõpuks laulda isegi koorina.

Laulu põhifonogramm sai jaanuari lõpuks salvestatud. Häälte ja kitarrisoolo lisamiseks sõideti aga Londonisse. Kui järjekord Jimmy Page'ini jõudis, suleti stuudio ja ta jäeti koos tehnikaga üksi. Jimmy kuulas fonogrammi, mõtles keskendunult ja lindistas järjest kolm improvisatsiooni. Parim neist kolmest läks plaadile. Muide, laulu "Stairway to Heaven" soolot mängis ta oma vanal kitarril Fender Telecaster, mille Jeff Beck talle omal ajal kinkis.

Veebruariks olid kõik stuudiolindi read lindistatud. Tuli plaadi väljaandmiseks valmistuda. Firmas Atlantic püüti plaati võimalikult kähku välja anda ja kiirustati seetõttu tähtaegadega. Kuid albumi väljaandmine tuli edasi lükata. Asi oli selles, et helitehnik Andy Johns, kes töötas koos Jimmy Page'iga, oli vaimustuses Los Angelese stuudiost Sunset Sound ning rääkis, et maailmas pole paremat kohta lindistuse kvaliteedi kontrollimiseks.

Jimmy nõustus, kuid Ameerikasse õnnestus sõita alles kahe kuu pärast, aprillis, sest materjali kontrollimiseks otsustati seda mngida Londoni ülikoolides ja väikestes klubides, seal kus kunagi käisid läbi noored tsepeliinlased. Ja sümboolselt otsustati mängida ka sama hinna eest, mis kaks ja pool aastat tagasi. Peale selle liikusid inglise ajalehtedes ei tea kust võetud kuuldused, et Led Zeppelin läheb laiali ja nende mänedžer Peter Grant kavatseb oma tiiva alla võtta Emerson, Lake & Palmeri. Need kuuldused tuli ümer lükata.

Jimmy Page'il tekkisid laulu "Stairway to Heaven" laval esitamisega tehnilised raskused. Plaadil mängib ta ühes osas 12-keelelisel kitarril, teises 6-keelelisel. Kunagi nägi ta Chicagos tuntud bluusimängijat Earl Hookerit, kes mängis kahe kaelaga kitarril. Selliseid kahe kaelaga kitarre enam ei toodetud, kuid  Page'i tellimisel valmistas firma Gibson ühe instrumendi rekordilise tähtajaga.

Hiljem tunnistati sõidu idee ebaõnnestunuks, sest suured klubid ja ülikooliauditooriumid ei suutnud kõiki soovijaid mahutada ning ukse taha jäi palju solvunuid ja rahulolematuid.

Aprilli alguses sõitsid Jimmy Page ja Andy Johns Los Angelesse lindistust töötlema. Jimmy Page tahtis uut plaati nimetada "Led Zeppelin 4" ja lasta see välja lasta neljal miniformaadis plaadil. Kuid sellest tuli kalliduse tõttu loobuda.

Ultrakaasaegses Los Angelese stuudios töötati mitu nädalat. Valmis lint toodi kontrollimiseks Londonisse ja seda seal mängides ei uskunud Jimmy oma kõrvu. Heli oli tuhm, vatine, seal ei olnud ei kristalli ega terase kõla. Mitme nädala töö oli raisku läinud.

"Ainus seletus on," ütles ta pärast, "et Los Angelese stuudios oli eriti terav helidünaamika, mis lõigi pettekujutluse. Tõeline heli oli hoopis teine." Helitehnik Andy Johns jättis ansambli hämmeldunult ja ebamugavust tundes maha. Nüüd tuli otsida veel uus tehnik ja kõike otsast peale alustada. Ja ehkki ansambli kannatamatus läks viimase piirini, ei tahtnud keegi kvaliteedis alla anda. Kõik teadsid, et uus plaat võidab maailma.

1971. aasta suveks sai Led Zeppelini neljanda albumi stuudiosalvestus valmis, kuid kired selle ümber alles kestsid. Eriti tõsine vaidlus käis plaadifirmaga Atlantic. Ei vaieldud üldse mitte muusika üle - kõik olid ühel meelel, et muusika poolest on see parim. Vaidlus käis plaadiümbrise pärast. Tsepeliinlased nõudsid, et ümbrisel ei oleks ei plaadi ega ansambli nime, ei firmamärki ja isegi mitte katalooginumbrit. Ainult ümbrise siseküljel asuva produtsent: Jimmy Page järgi võis aimata, et sellel plaadil on midagi ühist Led Zeppeliniga.

"Te olete hulluks läinud," öeldi Atlanticust, "see on ju äriline enesetapp!"

Kuid Jimmy Page jäi enesele kindlaks. "Plaadi või ansambli nimi ei tähenda mitte midagi," rääkis ta, "peamine on muusika. Ainult sellele tahame me tähelepanu pöörata."

Võitlus jätkus. Kogenud administraatorid ei tahtnud hullumeelsetele poisikestele alla anda. Ja siis teatas Led Zeppelin, et enne nad stuudiolinti käest ära ei anna, kui firma nõustub. Selle peale pidi Atlantic käed üles tõstma.

Nüüd mõni sõna vaidlusalusest plaadiümbrisest endast. Sellel oli kujutatud muistne talupoeg haokubuga. Kui ümbris kaksikalbumiks lati võtta, saab aru, et talupoeg on hoopis pilt, mis ripub pooleldi purustatud maja seinal. Ümbrise sisemisel küljel on üksik erak lambiga, kalju tipus. Jimmy selgitas kujundust hiljem järgmiselt: "Haokubuga mees on osa loodustsüklist, ta võtab looduselt ande ja annab need pärast tagasi. Erak annab noortele valgust edasi. Kui te teate Tarot' kaarte, saate te aru, mida see tähendab." Erak kaartidel tähendab: ära kiirusta oma elu otsuseid ja plaane läbi viima, peatu, tõmbu üksindusse, mõtle.

Kuid mõned äratuntavad märgid olid siseümbrisel olemas. Jimmy tegi kõigile ettepaneku omale mingi graafiline sümbol välja mõelda. Robert Plant valis ringi sees oleva linnusule. Trummar John Bonham valis kolm lõikuvat ringi, nagu kolm trummi. Bassimängija John Paul Jones võttis kuju, mis meenutas ringis asuvat propellerit, aga Jimmy Page valis midagi, mis on sarnane tingmärgile, millega alkeemikud merevaiku tähistavad. Joonte poolest meenutab see tähti Zoso.

Nimetuse asemel hakkasid Led Zeppelini austajad uut plaati kutsuma kas number neljaks või neli sümbolit või ruunialbum või zoso. Plaadi ostjatele sai ümbris nagu mingiks piltmõistatuseks, mille mõte oli ainult asjasse pühendatuile selge. Led Zeppelin sai niiviisi omamoodi salapäraseks ühinguks, millesse sai astuda iga noor rokkar, kes plaadi jaoks koolieinetelt raha kokku hoidis. Kuid täiskasvanutele selles ühingus kohta polnud.

Nii ilmus Led Zeppelini album, mida juba jaanuaris salvestama hakati, alles 1971. aasta novembris. Samal ajal käis kontserdikarussell.

Suvel, iga-aastaste Euroopa esinemiste ajal, toimus kontsert Milanos Vigorelli velotrekil. Teati, et esinemine tuleb ränk, kuid ei teatud, kui raske. Staadionil selgus, et Led Zeppelin esineb järjekorras 29-ndana. Peale selle märgati sadu politseinikke ja eriüksuslasi kiivrite, kilpide ja nuiadega. Sellised üksused on massiliste korrarikkumiste ohjeldamiseks. Politseinikud seisid viirgudes, meenutades vana-rooma leegionäre. Laval korda polnud. See oli sadade kõrvaliste isikute poolt segi paisatud.

Pop-fännid kohtusid Led Zeppeliniga vaimustunult. Pärast mõne loo mängimist märgati aga, et staadioni kaugemast nurgast tuleb suitsu. Kontserdi organisaatorid palusid Led Zeppelinil selgitada ja öelda, et nad ei süütaks tuld. Kuid iga entusiasmipuhanguga tuli suitsu juurde. Robert Plant palus noort Itaaliat: "Palun ärge siis süüdake tulesid!" Nüüd lendas suure kaarega lava ette vaevumärgatavalt suitsev pisargaasipomm ja sai selgeks, mis asjad seal staadionil suitsesid - politsei ründas pisargaasiga rahvamassi.

Led Zeppelin hakkas lõpunumbrit "Whole Lotta Love" mängima, kuid rahutus kasvas ja lendasid uued pisargaasipommid. Keegi viskas politseinike sekka pudeli ja Rooma uusleegionäride read astusid lahingusse. Tõusid karjed, publik ronis lavale. Administraator Richard Cole, kes ei saanud alguses olukorrast aru, püüdis ründavaid masse tagasi tõrjuda, kuid saanud asjast aru, andis käsu kiirelt taganeda. Tehnikud püüdsid algul tehnikat ja aparatuuri päästa. Kuid rahvamass purustas kõik laviinina.

Lava taga oli pikk tunnel, mis viis esinejate ruumidesse. See hargnes igasse suunda laiali ja pisargaasipilvedes oli teed võimatu leida. Richard Cole lõi jalaga ühe ukse lahti (see osutus olema meditsiiniabi ruum) ja tsepeliinlased barrikadeerusid sinna ning ootasid, kuni rahvamäss vaibub.

Kui lahingukära vaibus, läksid nad tagasi lavale ja nägid, et kogu nende aparatuur ja varustus oli purustatud. John Bonhami adjutant, abiline trummide alal, saadeti kiiresti haiglasse. Tal oli pea puruks löödud.

Koduteel, lennukis, Robert Plant nuttis. Talle oli alati tundunud, et Led Zeppelin on loodud selleks, et mängida elujaatavat rokki, et sisendada hingeühtsust, sõprust. Ärme unustame, et Robert kasvas hipide põlvkonnast ja jäi puhta, vaevamatu idealismiga inimeseks. Pärast Milano juhtumit oli tal väga raske.

Kuid kontsertreisid kutsusid järjest kaugemale - Kanada, Ameerika, Austraalia. Siis sõideti Jaapanisse. Seal võeti neid vastu kui kangelasi ja laul "Immigrant Song" oli siis seal edetabelis esimesel kohal. Sõbraliku huumoriga olid asjad endiselt hästi.??? Mahinatsioonid ja naljad ei lõppenud. Kas valati Jimmy Page'ile tuletõrjeämbrist öösel vett pähe. Või siis Richard Cole ja Bonzo, ostes endale Jaapanist mälestuseks tõelised kahekäelised samuraimõõgad, läksid koju jõudes sellisesse kuraasi, et raiusid puruks kogu hotellitoa sisustuse. Siis mindi John Paul Jones'ile külla. Uks oli suletud, aga ka see raiuti puruks. John oli purjus ja magas nagu surnu. Ta tiriti koridori ja jäeti sinna hommikuni, kust koristaja ta leidiski. Pärast seda kandis Tokyo hotell Hilton ansambli liikmed igaveseks ajaks musta nimekirja.

Kuid nad ei unustanud ka kasulikke asju. Külastasid Hiroshimat, andsid seal aatomipommi ohvrite heaks tasuta kontserdi. Pärast kontserti andis Hiroshima linnapea neile pidulikult üle spetsiaalsed medalid.

Kuid rongis, teel Tokyosse, lõbutseti jälle. Robert, Bonzo ja Jones otsustasid Jimmy üle nalja heita ja talle külma teed riisijäänustega peale kallata. Kell kolm öösel roniti vargsi tema kupee juurde, Robert avas ukse, aga Bonzo viskas sinna leotise. Kuid ebatäpsuse tõttu ei ilmunud uksele mitte kõhnuke Jimmy Page, vaid 150 kg raskune vihane Peter Grant. Ta möirgas nagu metsloom, püüdes muusikud koridorist. Algul andis ta mööda kõrvu Jonesile, siis keerutas Roberti kõrvu. Kära peale tuli välja Richard Cole ja Peter Grant, arvates et kõik korraldas tema, võttis löömiseks hoogu. Richard kummardus ja Peter Grant tabas oma massiivse rusikaga temast tagapool seisva Bonzo füsionoomiat ning lõi tal nina viltu.

Tõusis hirmus lärm ja ansamblit saatev viisakas jaapanlane, kellele oli määratud tuntud artiste teenindada, oli õuduses. Talle tundus, et kuulus ansambel laguneb tema silme all. Kuid teadjamad inimesed rahustasid teda, öeldes, et see on lihtsalt sõbralik avalik jutuajamine, et seda juhtub tihti.