Led Zeppelini elulugu - 4. osa

Kuuekümnendatel aastatel tekkisid aktivistid, kes sidusid end ükskõik mis rokistiiliga mitte ainult hingeliselt, vaid ka füüsiliselt. Rahvasuu ristis need seksrevolutsiooni tegelased lühikese sõnaga - "Groupies". Ehk otsetõlkes, grupikaaslased, ansambli satelliidid. Armastatud artisti ennastohverdav kummardamine ei ole sugugi uus asi, see on pärit juba Paganini, Puškini ja Listi ajast, kuid rock'n'rolli ajastul lisandus sinna noorus ja seiklusjanu.

Nii nagu jalgpallifännid sõidavad teistesse linnadesse ja isegi riikidesse oma meeskonna mängudele kaasa elama, nii ületasid ka groupied ükskõik milliseid vahemaid ja raskusi. Seda vaid selleks, et jõuda soovitud isikuni, viibida tema lähikonnas, saata ansamblit tuuridel, viibida kõikidel kontserditel ja saada omamoodi lahinguvälja-naiseks. Ja võtta hüvastijätuks kaasa mõni suveniir, juuksesalk või siis midagi muud, ja hiljem teha linnuke oma isiklike saavutuste nimekirjas - tunnen teda, olin koos sellega.

Led Zeppelini teise Ameerika-turnee ajal Los Angeleses, 1969. aasta aprillis, majutas Richard Cole nad hotelli Chateau Marmont, kuid mitte peahoonesse, vaid puude ja põõsastega eraldatud majakestesse. Ja just seal korraldatigi pärast kontserte rahvajalutuskäike. Tummad üksikasjad jõudsid järelkasvu kõrvu tänu kollasele pressile, kes armastab teatavasti igasuguses sopas urgitseda.

Ajalehtedes kirjutati näiteks, et ühel sellisel õhtul riietus trummar Bonzo toateenija rmundrisse. Seejärel pani ta lahtiriietatud Jimmy Page'i ratastel serveerimislauale, kattis ta salatilehtedega ja sõidutas ta otse luksnumbrisse, kus pidu juba täie hooga käis.

Või teine lugu. Seattle'i linnas peatus ansambel hotellis EdgeWater Inn, mis seisis otse kaldapealsel, nagu vee peal. Otse läbi hotelli akna võis püüda suuri meriahvenaid ja väikeseid haisid. Administraator Richard Cole'i köitis tookord üks punapäine neiu. Ja püüdnud Vaiksest ookeanist kinni ühe meriahvena, korraldas ta ise purjus olles, nagu ta ise ütles, "punapeade kohtumise", s.o. kõditas punapäist sõbrannat kala ninaga intiimsetest kohtadest. See lugu sattus ajalehte. Kuid Richard Cole'i asemel hakkas seal figureerima kogu ansambel ning süütu kala asemel hambuline elus hai. Need ajakirjanduslikud katsed värvika kuulsuse poole läksid Led Zeppelinil hiljem kalliks maksma, sest Ameerika moraalienamus, s.o. noorte kuulajate vanemad, ütlesid neist lahti.

"Vaatamata sellele, et ansambli käitumine oli kaugel inimliku käitumise tavanormidest," kirjutas tollal ansambli kontsertreisi valgustama saadetud ajakirja "Life" ajakirjanik Ellen Sander, "peaaegu igal kontserdil mängisid nad laitmatult. Lavale ilmumise hetkest alates oli nende energia hämmastav, neis oli jõud ja meisterlikkus. Ja kohe nende teise kontsertreisi alguses oli näha: mängivad tähed!"

Kuid ajakirja "Life" poolt tellitud artikkel Led Zeppelinist koos piltidega jäigi ilmumata. Pärast tõsist jutuajamist trummari John Bonhamiga keeldus Ellen Sanders seda artiklit kirjutamast. Hiljem ta meenutas: "Minnes loomaaias puuri, võib minna täissöödetud loomade juurde, silitada nende soojenenud selgi, tunnetada füüsiliselt nende salapärast loomalikku energiat. Kuid mida lähemale sa lähed, seda tugevamalt tungib nende ninna eksinu lõhn."

Ameerika tööseadusandluse järgi ei võinud Led Zeppelin kui välismaalased anda seal kontserte üle kuue kuu aastas. Seepärast ei lubatud kontserdite ajal omale hingetõmbeaega - iga päev oli arvel. Kui esimene kontsertreis lõppes tagasihoidlikult, siis teise tuuriga teenis ansambel viis kuni viisteist tuhat dollarit kontserdi eest. Kontsertreisi lõpuks saadi 150,000$ ja see kõik pärast seda, kui oli makstud agentidele, advokaatidele, arvepidajatele, lavatöölistele ja reklaamiagentidele.

Iseloomustades meeleolu ansamblis, ütles John Paul Jones hiljem: "Keskmine ansambel on edukas kolme aasta jooksul. Kõigil on algul raske ja palju muresid. Kontsertreisidel muutud sa üldse teiseks inimeseks. Mina tunnen seda alles koju jõudes. Sageli kulub mitu nädalat, et taas iseendaks saada."

1969. aasta juunis suundus Led Zeppelin pärast kontsertreise koju. Mõned Ameerikas avaldatud lood ära trükkinud Inglise ajalehed äratasid ansambli vastu huvi. Järgnesid kutsed esineda raadios ja 27. juunil pühendas raadio BBC-1, noorte raadio, tsepeliinlastele terve tunni eetriaega. Sellele järgnes kaks tähtsat esinemist bluusi ja progressiivse muusika festivalil Bath'is ja esinemine Kuninglikus Albert Hallis, kus nad esinesid esmakordselt põhiesinejana.

Viibinud juunis kodus, sõideti jälle Ameerikasse, kus 5. juulil algas nende kolmas kontsertreis esinemisega Atlanta popfestivalil. Sellele järgnes Newporti džässfestival, pärast seda džässfestival Baltimore'is ja Philadelphia's. New Yorgi Central Park'is tungles 10,000 kuulajat mahutavale vabaõhulavale umbes 25,000 austajat.

Peagi helistati firmast Atlantic, et neile teatada: "Teie järgmisele plaadile on tulnud juba 400,000 eeltellimust". Kolmandat korda tuldi Los Angelesse kangelastena. Millised kuuldused siin küll ei liikunud. Tuntud lugu haidega sisaldas juba jäist hingust koos üksikasjadega. Ellen Sanderi häbi kasvas rahva hulgas ja viis ta peaaegu et enesetapuni.

Kõigi nelja noore tsepeliinlase ingellik välimus ja nende kordumatu olek laval, mida saatsid imelised kuulujutud, äratasid erinevates inimestel erinevaid huvisid. Näiteks mitteametlik organisatsioon California groupiesid, nimetusega Plastic Cockers, s.o. kipsjäljendite valmistajad, tegelesid sellega, et võtsid mehe uhkuse kipsjäljendeid - naturaalses suuruses ja n.ö. täispikkuses - kõikidelt neile lähedastelt muusikutelt, kes sellega nõus olid. Ja nii sattusid nende kogudesse kümned, üldiselt ühesugused, kuid vormi ja kuju poolest erinevad skulptuurid.

"Ilmselt ei ole ühtegi inglise muusikut, kes ütleks halvasti California groupieste kohta," ütles pärast Richard Cole. "Nad polnud mitte mingid plikad-prostituudid. Nad hoolitsesid poiste eest tõeliselt. Nad olid meile kui teine pere. Neid võis kõiges usaldada. Kuid praeguseks on neist vaid vähesed ellu jäänud."

Kätte jõudis august. Firma Atlantic kiirustas uue plaadiga. Eeltellimused ületasid juba poole miljoni piiri, aga plaati ennast ju veel polnud. Olid ainult fonogrammid ja mitmesuguste kompositsioonide katked, mis olid lindistatud kontserdite vahepeal erinevates linnades ja stuudiotes. Jimmy Page pidi sageli lendama teise linna stuudiosse, seal lindistusi läbi viima ja seejärel  järgmisele kontserdile tagasi lendama.

Augusti lõpuks oli lint valmis. Stuudiosse tulid firma Atlantic direktorid ning produtsent Jimmy Page võttis neid roosas sametkuues ja maasikavärvi sametistes suurte veripunaste pannaldega tuhvlites häbeliku naeratusega vastu...

Lõpetades Ameerika turnee kontserdiga Dallases, pöördus Led Zeppelin 31. augustil kolmandat korda 69. aastal tagasi Inglismaale. Kodumaal nende tuntus kasvas. Kuid erinevalt edust Ameerika Ühendriikides, oli see tuntus teisejärguline. Üks Inglise ajaleht kirjutas sellel teemal: "Led Zeppelin on järjekordne kurb, kuid seaduspärane näide selle kohta, miks paljud Inglise ansamblid jätavad maha Inglismaa ja sõidavad Ameerikasse. Aasta tagasi, kui ansambel loodi, ei huvitanud ta kedagi. Nüüd, pärast kolme Ameerika-turneed, on Led Zeppelin kerkinud esile kui midagi üleloomulikku või jalustrabavat, mängimata omaenda kodus mitte ühtegi nooti." See oli küll natuke liialdatud, kuid tõesti  - tollased Led Zeppelini Inglismaa-esinemised võis sõrmedel üles lugeda.

12. oktoobril andis ansambel kontserdi teatris Lyceum. Seoses selle kontserdiga tuleb natuke ajalugu meenutada. 13. oktoobril 1915. aastal, Esimese Maailmasõja aegu, korraldas Saksamaa merejõudude dirižaabel LZ-15 pommirünnaku Londonile. Arvatavasti pildusid piloodid pommid korvist käsitsi välja. Ja üks neist pommidest tabas teatrit Lyceum. Kuid täpselt 45 aasta pärast, peaaegu päev-päevalt, kerkis selles samas teatris uus tinast dirižaabli kujutis ning mitte sugugi väiksema purustusjõuga.

Samal ajal vermisid Ameerikas firma Atlantic sepad uue albumi viimaseid matriitse. Ajades süsi hõõgvele, lõhenes tummalt maa. Et taguda rauda, kuni see on kuum, tuli taas Ameerikasse sõita.

17. oktoobril alustas Led Zeppelin neljandat Ameerika turneed 1969. aasta jooksul. Nad alustasid kahe kontserdiga New Yorgi Carnegi Hall'is. Mitte igaühe osaks ei lange au esineda Carnegi Hall'is. Viis aastat enne Led Zeppelini jõudis sellise tunnustuseni vaid  The Rolling Stones.

Album "Led Zeppelin 2" tuli välja 22. oktoobril 1969. aastal. Sellel hetkel asus nende esimene plaat edetabelis 18. kohal. Alles oli ilmunud The Beatlesi plaat "Abbey Road", Rolling Stones oli just välja lasknud oma klassikalise plaadi "Let it Bleed". Alguses ilmus Led Zeppelini album edetabelisse 199. kohal. Järgmisel nädalal saavutas see 25. koha, kogu järgmise kuu jooksul oli see teisel kohal ja detsembri lõpus, möödudes The Beatlesi albumist "Abbey Road", tõusis see Ameerika albumite edetabelis esimesele kohale. Led Zeppelin oli ekstaasis - lüüa biitleid endid!

Üheks albumi kõige populaarsemaks lauluks sai "Whole Lotta Love". Enamus Ameerika raadiojaamu mängisid seda vahetpidamata. Kuid oma 5,5 minutilise pikkusega ei mahtunud ta hästi üldlevinud raadioformaadile. Seepärast soovis  Atlantic välja lasta 3-minutilist versiooni - ilma vaheosata. Led Zeppelin aga keeldus seda tegemast. Seejärel tegid mitmed raadiojaamad iseseisvalt sellise lühikese variandi ja vaatamata tsepeliinlaste protestile oli Atlantic lõpuks sunnitud singli välja laskma just sellises lühendatud variandis. Kuid Inglismaal seisis ansambel enda eest ja selline singel ei ilmunud Inglismaal mitte kunagi.

"Whole Lotta Love" sai omamoodi kiirtelegrammiks uuele põlvkonnale. Selles võis tunda nahaalsust, kaost, purustava jõuga elementi. Temas oli järgeva kümne aasta külm hingus.

Samal aastal sai "Whole Lotta Love" Vietnamis Ameerika sõdurite sõjaklitšiks. Jala- ja dessantväelased kinnitasid terasest poltidega oma tankidele ja soomustransportööridele võimsad stereoseadmed ning lülitades Led Zeppelini muusika täiele võimsusele, sööstsid lahingusse.