Led Zeppelini elulugu - 10. osa

Robert Planti haiguse tõttu tuli Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia kontserdid ära jätta. Kuna midagi muud polnud teha, otsustas haigevoodi juurde kogunenud ansambel uuesti kaks aastat tagasi alustatud kontsertfilmiga tegelema hakata. Samuti taheti alustada tööd uue plaadi kallal. Selleks lepiti kokku, et kohtutakse septembris Californias. Jimmy Page ja Robert Plant peatusid alguses tuttavas Los Angelese hotellis, kus nad endistel aegadel prassinud ja muretult elanud olid. Kuid nüüd tundus neile seal kuidagi ebamugav ja võõristav ning nad kolisid nooblisse Malibu kompleksi, kus igaühe jaoks võeti eraldi rannaäärsed majakesed.

Robert Plant oli tõsiselt ehmunud kõigest sellest, mis nendega juhtus. Londoni muusika-ajakirjanduses ilmusid oletused, et Jimmy Page'i poolt harrastatav must maagia on Robert Planti perele õnnetuse toonud. Olgugi, et ta eravestlustes sõpradele kinnitas, et see kõik on jama, pandi tähele, et Robert Plant on hakanud ebausklikuks ning ta hakkas koguni rääkima, et teda jälitab nüüd kogu Led Zeppelini lauludes olev purustav ja negatiivne energia.

Oktoobris uhuti tormi ajal ära tema maja trepp. Robert Plant küsis Danny Goldbergilt tõsimeeli, et kas ei ole selle põhjuseks mitte halb karma, mille on põhjustanud tema sõnad laulule Ocean. Robert Planti haaras aeg-ajalt depressioon, ta vaevles süümepiinade käes, et tema perekond saab mingi mittevalitsetava, kontrollimatu ja nähtamatu jõu ohvriks.

Naabruses ühe maja asustanud Jimmy Page soovis oma elupaika täielikus saladuses hoida ja keelas karmilt oma telefoninumbrit kellelegi avaldada.

Ülejäänud ansambli liikmed, John Paul Jones ja John Bonham, tulid proovidele Los Angeleses alles oktoobri lõpul. Bassimängija oli pärast käeluu murdu just kipsi ära võtnud. See õnnetus juhtus tal samuti augusti lõpus.

Aga trummar Bonzo ei tahtnud enne õiget aega sõita, sest ta igavles ilma pereta väga. Juunis sündis tal tütar Zoe ja administraator Richard Cole'i sõnade järgi "sülitas ta nii rahale kui edule". Bonzo oli kaine peaga hea inimene, mõningate provintslike maneeridega, jässakas ja habetunud, kuid võluv mees, kes kinkis kõigile naeratuse. Kuid täis peaga ta märkamatult metsistus, purustades ja hävitades oma teel kõike.

Proovidel õnnestus Bonzol oma agressiivsust trumminahkadel välja elada, kuid pärast proove oli parem Bonzo silma alla mitte sattuda. Nagu Danny Goldberg tema kohta ütles: "Bonzo, see on pirakas onkel, kuueaastase lapse emotsioonidega ja märatsemiseast alles välja kasvamata."

John Paul Jones hoidus omaette ja kadus tihti kuhugi seletusi andmata. "Kui sa meie bassimeest näed," ütles Jimmy Page ükskord naljatades Danny Goldbergile, "tulista teda ilma hoiatuseta".

Peagi algasid ühes Hollywoodi stuudios proovid, kusjuures Robert Plant toodi sinna ratastoolis ja ta laulis selles, ise samal ajal oma valgest kipsist kaitsekestast välja kibeledes.

Zeppelini jõukus, õigemini selle pealt võetavad maksud, hakkasid neile Ameerikasse järgi jõudma. Lähenes tulumaksu deklareerimise tund. Ja selle ära hoidmiseks tuli muuta geograafiat. Plaadi salvestamiseks otsustati sõita Saksamaale Münhenisse, tuntud stuudiosse Musicland. Jimmy Page ja Robert Plant peatusid tee peal mõne päeva New Yorgis. Robert oli selleks ajaks ratastoolist välja saanud ning käis kepiga. Teised suundusid aga Euroopasse.

Bonzo reisis alati koos oma käskjala ja lavatöölisega, oma trummitentsikuga, kelle nimi oli Mick Hinton. Bonzo muutis Hintoni justkui enese koopiaks. Nad mõlemad koguni riietusid samamoodi - valge kombinesoon, kauboisaapad, must kaabu. Lennukis istusid nad eraldi. Bonzo läks esimese klassi salongi, kus istmed paiknevad lahedamalt, neis saab täies pikkuses pikutada. Sinna, kus serveeritakse tasuta alkohoolseid jooke. Hinton istus aga taha teiste reisijate juurde. Juba esimese tunniga kummutas Bonzo endale sisse kaks pudelit šampust ning hakkas siis lärmitsema, reisijaid segama ja stjuuardessi solvama. Mõne aja pärast langes ta istmele ja jäi magama. Kogu esimese klassi salong otsustas üksmeelselt, et mürgeldajat lõunaks üles ei äratata.

Kahe tunni pärast Bonzo ärkas ja märkas, et püksid ning iste tema all on märjad, oli toimunud šampuse organismist eraldumine. "Hinton, Hinton," möirgas ta tagumisse salongi, "tule siia!" Ja kui too kohale ruttas, sosistas Bonzo talle kõrva: "Mine tualetti ja kata mind, ma tulen kohe sinu järel." Selline asi ei juhtunud nähtavasti esimest korda, sest Hintonil oli kotis Bonzo jaoks olemas nii vahetuspesu, kui ka tagavarapüksid. Pärast pani John Bonham Hintoni istuma oma rikutud istmele, ta ise suikus aga Hintoni kuiva tugitooli vajudes jälle oma vägilasunne.

Led Zeppelini seitsmenda plaadi "The Presence" lindistamiseks kulus 1975. a. novembris vaid 15 päeva. Lugu oli järgmine. Led Zeppelin peatus hotellis Arabella. Hotelli ruumikas keldris asus stuudio "Musicland", mis oli sellel ajal väga populaarne. Led Zeppelin polnud ainus rokitäht, kelle tohutut aastapalka sai telefoninumbrina näidata. Tulumaksupõgenikke oli palju. Neist mitmed broneerisid omale helilindistuse aja lääne-saksa meistrite juures. Kohe pärast Led Zeppelini pidi lindistama The Rolling Stones. Nende stuudiosse ilmumiseni jäi vaid kaks nädalat. Led Zeppelini oli hellitatud praktiliselt piiramatu lindistusajaga. Stuudios nad mõtlesid, eksperimenteerisid, tegid järeldusi. Teinekord ei teinud isegi mitte midagi, mõlgutades vaid salajasi kunstimõtteid. Seekord polnud sellise luksuse jaoks aega. Paljude kriitikute arvates andis närvipinge ja teatud paanika plaadile mingi erilise rõhumise ja pinge.

Ettenähtud kahe nädalaga ei õnnestunud toime tulla ja Jimmy Page võttis ühendust Mick Jaggeriga, selgitas talle olukorda ja palus anda talle kaks stuudiopäeva lisaks. Jagger nõustus.

Jimmy oli selleks ajaks juba äärmiselt väsinud. Kahe nädala jooksul töötas ta igal päeval 18 tundi. Aga viimasel paaril päeval loobus ta koguni magamisest ning viibis stuudios ööpäevaringselt, töötades puhtalt tahte jõul.

"Samal päeval, kui me lõpetasime," meenutab Jimmy, "tuli Rolling Stones stuudiosse ja küsis, et kuidas meie asjad edenevad. "Kõik on korras," vastasin ma, "me lõpetasime. Suur tänu nende kahe päeva eest." "Kas lindistasite kõik rajad," olid nad imestunud. "Ei," vastasin ma neile. "Mitte ainult rajad, vaid kõik - lisasime efektid, miksisime - lühidalt, terve plaat on valmis!" Nad olid väga hämmeldunud."

Selle plaadi kõige tugevamad sõnad on ehk laulus "Nobody's fault but mine", kus Robert Plant tunnistab avameelselt, et teda jälitab saatan ja et ta peab päästma oma hinge.

Umbes 1976. aastal hakkas ülemaailmne rokiimpeerium tasapisi lagunema. Robert Planti perekonnale langenud õnnetus justkui kuulutas õnnestumiste perioodi lõppu ette, piirates ansambli vabadust ja kahandades sisemist jõudu. Tundus, et 1976. aasta oli edukas. Led Zeppelin lasi välja täispika kontsertfilmi, kuid kõik oli kuidagi teisiti kui varem. Tänu pikale vahele Led Zeppelini kontserdites olid nad kadunud austajate silmapiirilt. Peale selle oli ilmunud terve hulk jäljendajaid, nagu Ameerika ansamblid Boston, Heart, Lynyrd Skynyrd, Aerosmith jt. Ka muusikastiilid hakkasid muutuma. Ühelt poolt ilmus nn. soft rock, teiselt poolt üle ookeani, kodumaal, sirgus vihaste noorte meeste põlvkond, kes oli hüljanud kõik endised esteetilised ideaalid, traditsioonid, harmoonilisuse, professionaalsuse, rokitähtede süsteemi ja nende ees kummardamise, muinasjutulised sissetulekud, võlukostüümid, autode ja majade kollektsioonid, 1000-vatised võimendusaparatuurid kontserditel jne. jne. Punk-põlvkonna töölisnoored olid riiakad, vinnilised ja halvasti haritud, kuid neis oli värskus ja elujõud. Neil tuli läbi käia oma eluülikoolid, kuid lõppude lõpuks oli nende päralt tulevik.

Rokkmuusikas küpses revolutsioon ja Led Zeppelini hegemoonilised päevad olid üldiselt loetud. Kuid tollal, 1976. aasta algul, Led Zeppelin ise selles plaanis muidugi ei mõelnud, sest neil oli seljataga mitmeaastane kogemus ja hoog oli sees. Ning mis pole sugugi vähem tähtis - neil olid hiiglaslikud honorarid, mida nad maksuinspektorile niisama "aitähh" eest anda ei tahtnud. Neil tuli valida, kas raha või kodumaa.

Rahamõtted said võitu ja 1976. aasta jaanuaris sõitsid tsepeliinlased New Yorki oma finantsemigratsiooni jätkama. New Yorgis töötati kinofilmi kallal, millele otsustati nimeks panna "The Song Remains The Same" (laul jääb endiseks). Uus režissöör Peter Clifton monteeris sinna kokku kontsertkaadrid ja fantastilised episoodid, luues niimoodi üldiselt dokumentaalse, kuid müstilise ja okultistliku hõnguga filmi. 1973. aasta lõpul salvestatud heliriba oli ebaõnnestunud, kuid sellega ei saanud midagi teha ja film otsustati sellest hoolimata välja lasta.

1976. aasta aprilliks sai valmis ka plaat Presence. Selle peale tuli nii palju eeltellimusi, et talle omistati otsekohe plaatina staatus, s.t. seda müüdi ainuüksi Ameerikas üle miljoni ühiku. "Plaat lindistati, kui me reisisime ja pidevalt ringi liikusime," ütles siis Jimmy Page ajakirjanikele. "Meil ei olnud ei kodu ega baasi. Iga päev olid vaid uued sihid ja kohvrid käe otsas. Seepärast sai see plaat nii agressiivne. Temasse kandus kogu meie antud olukorrast tingitud tigedus."

Albumi nimi - Presence - väljendas tsepeliinlaste arvates ansambli meeltevälist mõju oma auditooriumile. Plaadiümbrisel oli "see" kujutatud väikese musta sambana, mis erinevatel piltidel esines - kodus perekonna laual, klassis õpetaja käe all. Jäigi saladuseks, mis asi see selline oli. Reporterid helistasid selle teadasaamiseks koguni firma "Swan Song"  Londoni kontorisse. Seal aga vastati põiklevalt ja räägiti, et isegi muusikud ise ei tea seda.

Kriitikud võtsid albumi jahedalt vastu, varsti hakkasid langema ka müüginumbrid ja lõppude lõpuks sai albumist Presence esimene Led Zeppelini plaat, mis allahinnatud kaupade letile sattus.

Kõik ei olnud päris korras ka firmas "Swan Song". Selle Ameerika direktor Danny Goldberg läks arvamuste erinevuste tõttu Peter Grantiga tõsiselt tülli, keeldus täitmast mingeid tema juhtnööre, pidades neid ebaeetilisteks ning Peter Grant vallandas ta päevapealt. Veel samal õhtul ütles Grant pisaraid valades muusikutele: "Ma poleks eales arvanud, et elan selle momendini, mil mul tuleb Danny Goldbergile öelda - sa oled vallandatud." Samas arvas Grant, et talitas õigesti. Mitte keegi, kaasa arvatud Danny Goldberg, ei võinud nende kompaniist lahkuda omal soovil. See oleks rikkunud nende legendaarset staatust - nende ridadest võisid inimesed saada ainult vallandatud.

1976. aasta oktoobris saabus Led Zeppelin New Yorki filmi esilinastusele. Aga kaks päeva varem andis nende plaadifirma välja filmi muusikaga topeltalbumi. Film "The Song Remains The Same" oli üsna edukas, olgugi et kriitikud selle jahedalt vastu võtsid. Näiteks ajakirja Rolling Stone retsensioonis öeldi: "See film pole sugugi mälestusmärk, mida Led Zeppelin võib-olla endale püstitada oleks tahtnud, aga vaid mingi nende kõva südame ja apluse kinoülistus. Vaatamata sellele, et Led Zeppelini muusika väärib austust, pole nende enesearmastus peale põlguse midagi väärt."

1977. aastale oli planeeritud suur, arvult 11-s turnee Ameerikas. 51 kontserti 30 linnas, üle miljon pealtvaataja. Nendele kontserditele pandi suuri lootusi. Eriti tegi seda Jimmy Page. 11 oli nõia Aleister Crowley lemmikarv. Isegi ingliskeelse sõna magic kirjutas ta kui magick, lisades selle lõppu tähe k, sest see on inglise tähestiku 11. täht.

Kontserdite ettevalmistused algasid juba 1976. aastal. Algus oli määratud 1977. aasta märtsile ja kogu veebruar läks ettevalmistustele. Kogu varustus, aparatuur ja pillid saadeti Ameerikasse. Jimmy korrastas oma kitarrikollektsiooni ja müüs sealt paljud ära. Tsepeliinlasi varasematel aegadel vedanud lennuk "Starship" enam ei lennanud. Seepärast üüris Peter Grant teise lennuki, Las Vegase kasiinole Caesar's Palace kuuluva "Caesar's Chariot".

Vaid mõned päevad enne ärasõitu haigestus Robert Plant kurgumandlite põletikku ja kõik tuli kuu võrra edasi lükata. Kõik see aeg istusid poisid ilma tegevuseta. Isegi harjutada polnud võimalik, sest kogu nende aparatuur ja instrumendid olid ookeani taha saadetud.

Kontserdid algasid lõpuks 1. aprillil, naljapäeval, Dallases. Juba kohe alguses sai selgeks, et need kontserdid erinevad eelmistest. Jimmy Page oli füüsiliselt väga nõrk. Peter Grant oli just oma naisest lahku läinud ning ta oli närviline ja tige. Tema endisest husaarilikust lõbususest polnud enam peaaegu midagi järele jäänud. Peidetud põhjus, mida ei tunnistanud mitte keegi, eriti Jimmy Page, olid narkootikumid. Suur osa Led Zeppelini meeskonnast ja keegi muusikutest tarvitasid regulaarselt heroiini. Jimmy jäi sellest täitsa jõuetuks ning pidi mõnel kontserdil lausa istudes mängima.

Väljastpoolt vaadatuna läksid kontserdid endise eduga. Muuseas, Michiganis püstitas Led Zeppelin uue staadionile kogunenud rahva rekordi - 76,000 inimest. Kontserdi kassa oli sealjuures 800,000$.

Kuid ühel juulikuu päeval, kui Led Zeppelin oli sõitnud New Orleansi, helistas Robert Plantile Inglismaalt tema naine. Kahe tunni pärast väljus ta toast ja ütles Richard Cole'ile: "Mul suri poeg." Ootamatu Karack Planti, terve ja aruka poisi surma oli raske mõista või seletada. 26. juulil haigestus ta tundmatusse gripiviirusesse. Järgmisel päeval hakkas tal halvem ja kutsuti kiirabi, kuid teel haiglasse ta suri.

Robert oli vapustatud. Ta palus Bonzol ja Richard Cole'il temaga selsamal õhtul koju Inglismaale lennata. Cole püüdis hankida erireisiks lennukit, sest nende "Caesar's Chariot" ei omanud õigust üle Atlandi ookeani lendamiseks. Firmale Atlantic Records kuuluv lennuk oli samal ajal firma presidendi Carteri isiklikus käsutuses. Tuli lennata reisilennukitega ja ümberistumistega.

Kõik järelejäänud 11. Ameerika turnee kontserdid tühistati ja Richard Cole ütles seda aega meenutades: "Juba algusest peale ei laabunud kõik hästi. See oli nagu lõpp, justkui oleks meie sees midagi katki läinud, nagu oleks keegi öelnud: Sähh teile, kaabakad!".