Led Zeppelini elulugu - 3. osa

Esmakordselt 1968. aasta suvepäeval proovile kogunedes tundsid neli uue grupi liiget selliseid rõõmutundeid, mis saavad tekkida vaid entusiasmi ja oskuste poolest võrdsetel ja muusikaliselt sarnaselt mõtlevatel inimestel.

1968. aasta 14. septembril sõitis ansambel oma esimesele turneele Kopenhaagenisse. Kontserditele, kus katsetati esimest korda uusi ideid.

Siis hakati uut nime otsima. Läbi vaadati mitu - The Whoopee Cushion, The Mad Dogs (mida hiljem kasutas Joe Cocker). Lõpuks meenutati naljakat jutuajamist tinast dirižaablist ansambli The Who muusikutega. Jimmy Page'ile see idee meeldis ja mitte ainult selle humoorika mõtte pärast. See nimetus ühendas endas vastuolusid. See sidus raskust kergusega, nii nagu ka tollal kuulsal ansamblil Iron Butterfly (raudne liblikas). Arusaamatuste vältimiseks otsustati toimida grammatikareeglite vastaselt. Sõnast "Lead" võeti välja täht "a", ehk parandati nimi vigaseks. Led Zeppelini puhul tehti seda selleks, et mitte keegi ansambli nime valesti ei mõistaks.

Esimene album, nimetusega Led Zeppelin, lindistati 1968. aasta oktoobris Olympic Studio's, lõunapoolses Londoni äärelinnas Barnes'is. Helirežissuuriga tegeles Jimmy Page ise. Plaat lindistati kõigest kahe nädala jooksul 30 tunnise stuudiotööga. Seitse aastat hiljem, 1975. aastal, mil seda albumit oli müüdud juba seitsme miljoni dollari eest, meenutas mänedžer Peter Grant, et raiskas selle peale kõigest 1700 naelsterlingit, ehk umbes 2500 dollarit, mille sees on ka plaadiümbris, millel on kujutatud dirižaabli "Hindenburg" plahvatust.

Jimmy Page kui helirežissör püstitas lindistuse eel omale ülesande, et plaadi heli peab olema laval taasesitatav. Et eelseisvatel kontserditel ei tekiks kuulajatel mingeid pettumusi ega arusaamatusi. Seepärast kasutati mitmekordset häälte ja pillide lindistamist võimalikult vähe.

Lindistamise tehnika osas olid Jimmyl mõned isiklikud ja natuke ebatavalised ideed. Enamus produtsente asetavad elektrikitarri lindistamisel stuudiosse vaid ühe mikrofoni - kitarri võimendi ette. Jimmy Page asetas aga kaks mikrofoni. Esimese pani ta võimendi ette ning teise taha, umbes kuue meetri kaugusele. Soovitud heli saadi nende kahe signaali kokkupanemisel. "Distance is depth" - kaugus on sügavus, rääkis ta balanssi seades. Võimendist mõne meetri kaugusele taha paigutatud mikrofon ei püüdnud kinni mitte otseheli, vaid hoopis stuudioseintelt peegeldunud, mikrosekundilise hilinemisega tulnud heli. Ja see tekitas kujutluse tõelisest kontserdihelist. Nii sai stuudiosisustus koos loomuliku akustikaga väga tähtsaks elemendiks.

Pärast lindistamiste lõppu püüdis mänedžer Peter Grant organiseerida väikese turnee mööda Inglismaa klubisid ja ülikoole. Kuid ta sattus kõikjal vaid ükskõiksetele nägudele. Ansamblist New Yardbirds ei  tahtnud mitte keegi mitte midagi teada. Ansamblit Led Zeppelin ei teadnud aga keegi. Poisid olid valmis mängima igasuguse tasu ja tingimustega. Esimene esinemine uue nimetusega toimus 1968. aasta oktoobri lõpul Surrey ülikooli üliõpilasõhtul. Ning honorar oli kõigest 150 naela.

Et Jimmy Page oli professionaalsetes ringkondades tuntud muusik, õnnestus mõned esinemised Londonis siiski organiseerida. Selgus, et nendele oli kutsutud ka muusikaajakirjanduse kriitikuid. Kuid see ei toonud sugugi oodatud tulemusi. Ainult üks ajaleht märkis, et Hendrix'i aegadest või varasest ansamblist Cream saadik ei ole me midagi taolist kuulnud. Ülejäänud kriitikud märkisid põhiliselt, et ansambel mängib liiga kõvasti.

9. novembril oli ansamblis tähtis sündmus. Laulja Robert Plant abiellus oma sõbratari Maureen'iga. Maureen ootas last ja varsti sündis neil tütar, kellele pandi nimeks Carmen-Jane.

Samal ajal asutas mänedžer Peter Grant end New Yorki minema. Peapanus otsustati teha Ameerikale. Teda teele saates andis Jimmy Page käsu: nõuda läbirääkimistel ookeanitaguste esindajatega seda, et tulevastes lepingutes jääb otsustav sõna ansamblile, et ta säilitab täieliku kontrolli plaatide lindistamise üle, plaadiümbriste kunstnike ja teemade valikul, allakirjutamistel ja kontserdite geograafias, õiguse otsustada kuidas ja millal läbi viia reklaamiüritusi ja mitte anda ühelegi kirjastusele õigust oma materjalide kasutamiseks. Jimmy Page ei tahtnud alluda mitte milleski mitte kellelegi.

Ja võtnud endaga kaasa stuudiolindi ja plaadiümbrise eskiisi, sõitis Peter Grant Ameerikasse. Tema ülesanne oli suruda ennekuulmatute tingimustega läbi leping suure plaadifirmaga. Peab ütlema, et ta ei sõitnud mitte tühjale kohale. Huvi oli ilmutanud juba suur Ameerika firma Atlantic. Atlanticus lindistasid tookord inglise laulja Dusty Springfield, kes omal ajal töötas ja lindistas koos Jimmy Page'i ja John Paul Jones'iga ning hindas mõlemat kõrgelt. Firma Atlantic lasi tookord välja ansamblite Cream, Buffalo Springfield ja laulja Aretha Franklini plaate. Need albumid olid populaarsed ja ei kadunud edetabeleist. Kuid Atlanticu juhid ei püüdnud ainult puiselt elu nõudeid järgida, vaid ka neist ette jõuda, kasvõi poole sammu võrra. Näiteks kahe firma teise ansambli, Vanilla Fudge ja Iron Butterfly järgi võis näha, et 60. aastate lõpus hakkas rokkmuusika muutuma. Rock läks energilisemaks, valjemaks ning uuele põlvkonnale, mitte just ükskõik millise muusika armastajatele, võis Led Zeppelin olla maitse järgi.

Londonist toodud lint meeldis neile.

"Me võtame teid," öeldi Peter Grantile telefoni teel.

"Ärge kiirustage," ütles Peter Grant, "te ei te veel minu hinda."

Läbirääkimistele Atlanticuga tuli Grant oma New Yorgi advokaadi saatel ja nõudis ennekuulmatult kõrgeid protsente plaadimüügi tuludest ja peale selle 200,000 dollarit avanssi. Peale selle nõudis ta, et Led Zeppelin saaks esimeseks ansambliks, kes annaks plaate välja otse firma Atlantic juures, sest seni olid ansamblid Cream, Iron Butterfly, Vanilla Fudge ja teised andnud plaate välja tütarettevõtetes, kompaniis Atco Records, mis polnud arusaadavalt mitte nii väga prestiižne.

Lääne äris asju ajades ei oma tähtsust ainult see, mida räägitakse ja mida pakutakse, vaid ka see, kes räägib ja kes seda pakub. Lühidalt, Peter Granti soomuseline kindlus ja tema järgimatu entusiasm koos professionaalse haardega võitis. Ameeriklased nõustusid kõikide tingimustega. Ja Peter Grant helistas veel selsamal õhtul Inglismaale ja kutsus Jimmy Page'i lendama New Yorki lepingut allkirjastama.

Led Zeppeliniga sõlmitud leping oli ülemaailmne, s.o. firma esindas ansamblit üle kogu maakera. Ja kuigi Atlanticul oli Inglismaal filiaal, on firma peakorter Ameerikas. Ja seepärast kaldus päris alguses tegevus Ameerika kontinendile. Peale selle, vaatamata seeriale küllaltki edukatele kontserditele Londonis, tõelist lühiühendust publikuga ei toimunud ja pettunud poisid otsustasid õnne katsuda Ameerikas.

Ja nii saabusid tsepeliinlased jõulupäeval, 25.detsembril 1968.aastal, California osariigi pealinna Los Angelesse. Plaat oli alles tootmises ja seepärast ei saanud loota isegi minimaalsele tuntusele. Kuid firma Atlantic saatis kohtumiseks 500 uue albumi katseeksemplari tühjades valgetes ümbristes peamistesse lühilaineraadiojaamadesse ja plaadikauplustesse. Enne sõitu mõnda linna helistas Peter Grant kohalikku raadiojaama, teatas tulekust ja sai programmi direktorilt teada, kuidas kuulajad nende plaadile reageerivad ja mis eriti edu toob.

Alguses sai peamiseks tegevusalaks Lääne-Ameerika, Vaikse ookeani rannik, kus kunagi olid ansambli Yardbirds kontserdid ning kus tänu sellele Jimmy Page'i mäletati ja teati.

Sõit algas seiklustega. 31. detsembril mängiti Portlandis, põhja-osariigis Oregonis. Juba järgmisel päeval algas lumetorm. Lennuväli suleti. Järgmiseks päevaks määratud esinemine Los Angelese kuulsas saalis Whiskey-A-Go-Go oli hädaohus. Otsustatis sinna isiklike jõududega, iga hinna eest läbi murda.

Kontsertadministraator Richard Cole laenas väikese bussi, pani muusikud sinna istuma ja suundus läbi tuisu linna Seattle poole, kus lennuväli oli veel avatud. Ansambli tööline ja autojuht Kenny Pickett viis tunni aja pärast teele poolhaagise aparatuuriga. Tee oli tühi. Varsti hakkasid autole langema lumeräitsakud. Läbi saju oli teed vaevu näha. Mägitee juurde sõites sulges neil tee politseiauto: mägitee on suletud, eluohtlik. Richard Cole peatas kuulekalt bussi ja sõitis maanteelt ära. Kuid niipea, kui politseiauto oli hangede vahele kadunud, sõitis ta uuesti välja teele ja möödunud kaitsetõkkest, sõitis marulise laulu saatel edasi.

Robert Plant ja John Bonham, hüüdnimega Bonzo, istusid vaikselt nagu jänesed. Nad mõlemad olid 20-aastased. Mõlemad olid esimest korda välismaal, esimest korda tõelisel kontsertreisil, esimest korda sattusid kitsikusse ja tahtsid arvatasti salaja koju, mugavasse, ohtudeta ja lumeta Inglismaale. Kõikide meeleolu oli hirmus. Ja kas Kenny  ikka pääses aparatuuriga läbi politseitõkke?

Mäekuru juurde jõudes peatas Richard Cole oma loomulike vajaduste rahuldamiseks bussi, hüppas välja külma kätte ja hakkas võimalikku isadusekaotust arvestades lumehange kollaseid mustreid joonistama. Järsku hakkas autobuss nõlvaku poole libisema, piirete juurde, mille taga algas järsak. Vältimatu hukuni - kuristikku kukkumiseni - oli vaevalt kümme meetrit. Kuid oma tegemistest haaratud Richard Cole ei pöördunud ringi. Alles siis kui Robert ja Bonzo olid hirmuga eemale jooksnud, jõudis ta bussi hüpata ning selle pidurite ja mootori abil peatada.

Tunni pärast jõudsid nad ületatava silla juurde. Torm oli sellise jõuga, et oli näha, kuidas mitmetonnine teraskonstruktsioon kõikus. Silla kohal laius tühjus. Kümnete kilomeetrite raadiuses polnud ümbruskonnas kedagi, mistõttu abile ei saanud loota. Richard Cole andis gaasi.

"Seisa! Pea kinni!" hüüdsid Robert ja Bonzo, olles hirmu tõttu endast väljas. Tuli peatuda ja noori professionaale rahustada. Selleks korgiti lahti just sellisteks juhtudeks kaasa võetud viskipudel ning teele mindi  alles siis kui hirm möödas. Nelja tunni pärast jõuti lõpuks Seattle'sse. Lennuväli oli seal veel avatud, kuid lend hilines, sest lennukite mootorid olid külmunud. Ootama mindi lennujaama. Aga varsti tuli ka Kenny koos aparatuuriga. Ka tema kavaldas end läbi politseikordoni ja teetõkke. Järgmisel päeval saabus Led Zeppelin täies varustuses Los Angelesse.

Esimene Led Zeppelini album tuli välja 1969. a. jaanuari lõpus. Selleks ajaks oli selja taga juba kuu aega esinemisi Ameerikas. Ka kohalikesse jaamadesse saadetud prooviplaadid tegid oma töö. Eeltellimusi tuli albumile juba 50,000.

Turnee lõppes 31. jaanuaril esinemisega New Yorgi saalis Fillmore East. Peab ütlema, et kõigil neil kontserditel esines Led Zeppelin esimeses järjekorras, tuntumate ansamblite ees. Sel korral esines viimasena Iron Butterfly. On loomulik, et põhiesineja saavutab tavaliselt rohkem edu. Teda ju tullaksegi vaatama. Aga esmamängijad on lihtsalt eelsoojendus. Saates sel päeval mängijaid lavale, andis Peter Grant käsu Raudne Liblikas üle mängida ja võrku püüda. Led Zeppelin mängis 2 tundi, peale seda mängis veel 5-6 lisalugu ja viis publiku sellisesse ekstaasi, et Raudne Liblikas keeldus lavale minemast, mõistes, et Led Zeppelin ei jätnud neile midagi. Nagu öeldakse, eelmise oraatori kõnele polnud neil midagi lisada.

Veebruaris saabusid nad tagasi koju, Inglismaale. Saabusid võitjatena. Või veel, nad vallutasid edukalt Ameerika. Nad said seal üheks rohkeimlubavamaks ansambliks. Kuid kodus ei tundnud nende nende vastu endiselt mitte keegi huvi. Ameerika suurte saalide asemel tuli siin mängida keskmiselt 400-500'le kuulajale. Märtsis tuli plaat lõpuks välja ka Suurbritannias, kuid noorte raadiojaam BBC-1, ainus rokkmuusikat edastav jaam, lihtsalt ignoreeris seda albumit.

Arusaajad inimesed muidugi märkasid ansamblit. Näiteks taani ajakiri Oz kirjutas tookord: "Harva juhtub nii, et välja ilmunud uus album ei allu klassifitseerimisele, sest ta on rokkmuusika pöördepunktiks. Ja ainult mõne aja möödudes eraldab see plaat omale koha. Uus Led Zeppelini plaat on just selline."

Kuid ametlik trükisõna sellistest tsitaatidest ei kirendanud. Ja tunnustamisega oma kodumaal tuli veel oodata.

Californias õitsesid samal ajal apelsinisalud. Sinna neid kutsuti, sinna kutsus raha, kuulsus ja ennast unustanud California tüdrukud. Ja nii suundus 20. aprillil 1969. aastal Led Zeppelin oma administratiiv-piraadi Richard Cole'i saatel jälle Los Angelesse. Los Angeleses majutas Cole poisid kotelli Chateau Marmont, kuid mitte põhihoonesse, vaid eraldi majakestesse. Seda tehti sellepärast, et varem tuli teistelt külalistelt kaebusi öise lärmi kohta.