Led Zeppelini elulugu - 5. osa

Just Led Zeppeliniga on seotud uus termin - heavy metal. Selle mõtles välja Ameerika kirjanik William Burroughs. 1914. aastal sündinud Burroughs oli biitnikute põlvkonna kirjanik, ta oli üks esimesi, kes hakkas isiklikele kogemustele toetudes avameelselt narkomaanide üleelamisi kirjeldama. Burroughs'i romaanid jäid mitmele rokkmuusikute põlvkonnale omapäraseks ideede keskkonnaks. Rokkmuusikute poolt leidsid kasutust paljude romaanide nimed, näiteks Soft Machine ja Naked Lunch.

Esimest korda samastati sõna heavy metal ansambli Steppenwolf lauluga "Born to be Wild" ning alles pärast seda võtsid sellest sõnast kinni rokkajakirjanikud, keda vanad terminid white blues ja heavy music uue fenomeni ilmumisel enam ei rahuldanud. Sellele mõistele oli määratud saada ajalooliseks. 15 aastat hiljem jõudis see isegi  Venemaale, kuigi veidi uues tähenduses - metallist.

Aga tookord, 1969. aastal, Led Zeppelin solvus selle termini peale.

"Meile see väljend ei meeldi," ütles tookord Jimmy Page. "Esimene asi, mis sellest pähe tuleb, on raskus, monotoonsus. Mulle tundub, et meid see ei puuduta. Meie püüdleme sisemise dünaamika, mitmekesisuse ja meeleolude poole."

1969. aasta Ameerika esinemised said otsa. Viimane kontsert toimus 8. novembril San Fransisco's. Üheksa kuud aastast oldi kontsertreisil. Ansambel teenis umbes miljon dollarit. Ja sõitnud mõneks päevaks päikeselisse Puerto Ricosse päevitama, asusid nad teele kodu poole - et hakata oma uut elu looma. Luua tuli neil sõna otseses mõttes, sest kõik nad soetasid endale maja või farmi ning hakkasid neid kas siis remontima või oma maitse järgi ümber kujundama.

Robert Plant ostis vanaaegse poollagunenud farmi, kus kohaliku legendi järgi peatus kuningas Charles I pärast Worcester'i lahingu kaotust. Robert läks sinna koos terve perega, muretses traktori ning hakkas kitsi ja kanu kasvatama.

John Bonham ostis samuti samasse kanti farmi. Peale selle oli ta tihedalt seotud autodega. Juba 1969. aasta lõpuks oli tal neid kaheksa, koos esimese Rolles Royce'iga.

Bassimängija John Paul Jones ostis maja Hertfordshire'i krahvkonnas.

Aga Jimmy Page otsustas end sisse seada Šotimaal, Loch Nessi järve ääres - tuntud Loch Nessi koletise elupaigas. Kohas, mida ümbritses salapära ning mitmesugused imelised ja hämarad legendid. Ja ta ei seadnud end sisse mitte lihtsalt mingis majas, vaid majas Boleskin House, mis oli kunagi kuulunud tuntud nõiale ja müstikule Aleister Crowley'le. Kuid see tähendas juba nii mõndagi.

Kuna Aleister Crowley ideed avaldasid Led Zeppelinile suurt mõju, on mõistlik ka tema elulool peatuda. Aleister Crowley sündis 1875. aastal jõukas inglise perekonnas. Ta õppis Oxfordis, tegeles alpinismiga ja kirjutas luuletusi. Ta oli meeldiv pikka kasvu noormees, kuid mõningate veidrustega - armastas end esitleda aristokraadina, elas arvukate pseudonüümide all, rääkis kummaliste aktsentidega, millised ta ise enda jaoks välja mõtles, tegeles prostituutidega. Huvi esoteeriliste teadmiste vastu viis ta müstikute ühingusse - Order of the Golden Dawn - kuid peagi  lahkus ta sealt. Crowley sõitis Mehhikosse, kus õppis kohalike nõidade kunsti ja püüdles selle poole, et ta kujutis soovimise peale peeglist kaoks. Crowley arvas, et inimese tahtes peitubki tõeline nõiajõud, mida võib alateadliku protsessi abil vabastada.

Ta eitas üldist moraali, pidades seda piiravaks. Kõik oma kirjad alustas ta epigraafiga oma kreedost "Do what thy wilt shall be the whole the Law" - sinu soovitu saab sinu eluseaduseks. Nii oli Crowley elu täis seiklusi, liialdusi ja amoraalsust. Ta osales mitmetel Himaalaja mägiekspeditsioonidel, kirjutas hulga raamatuid (mida tollal peeti pornograafilisteks). Elas avalikult koos mitme naisega, suitsetas häbenemata hašišit ja oopimumi ning tarvitas kokaiini. Räägiti ka Sex Magic'ust, mida Crowley olevat vallanud, osates pikendada igasugust füüsilise armastuse momenti lõpmatuseni.

Inglise ühiskond oli šokeeritud, kui kuulis, et mõned auväärt abielus daamid, auväärsetest perekondadest, külastasid Crowley deemonitemplit Londonis Fulham Roadil, kus suur koletis numbriga 666 või "kõige õpetatum mees maailmas", nagu ta ennast nimetas, neid oma nõiateadusega tutvustas.

Elu lõpus jälitas Aleister Crowley't politsei ja võlausaldajad ning ta oli sunnitud sõitma ühelt maalt teisele. Ta kannatas astma, bronhiidi ja narkomaania all. Lõpuks suri 1947. aastal Lõuna-Inglismaal Brightoni linnas. Pärast surma ta peaaegu unustati, kuni Inglise rokkmuusikud tema ja ta tööde vastu huvi ilmutasid.

Boleskin House, mille Jimmy Page ostis, asus Loch Nessi järve ääres. Räägiti, et sellel koha peal oli kunagi kirik, mis koos palvetajatega maha põles. Poolteist sajandit tagasi oli selles majas kellegi šotlase pea maha raiutud ja räägiti, et maja elanikud kuulsid öösiti veereva pea kolinat. Kui Aleister Crowley sajandi algul sellesse majja sõitis, hakkas ta end nimetama Lord Boleskin'iks, hakkas šoti seelikut kandma ning tegeles spiritismiga, püüdes erinevate rahvaste erinevatest ajastutest pärit paganlikke deemoneid välja kutsuda. Crowley enda sõnul täitus maja pidevalt vaimudega. Ja pime tuba, kus ta maagilisi raamatuid ja sümboleid ümber kirjutas, jäi isegi selgel päikesepaistelisel päeval nii pimedaks, et tal tuli laualamp süüdata.

Vaene kohalik aednik ei pidanud nendele kummitustele vastu, läks hulluks ja püüdis oma perekonda tappa. Järgmine maja omanik osutus aga suureks suliks. Tema tegevus viis mitme kohaliku farmeri laostumiseni. Kohalikud võõrastasid seda kummitavat maja ja käisid sellest ringiga mööda. Kuid Jimmy Page'ile, kes omale sobivat kohta otsis, oli see just see, mida vaja.

1970. aasta algas Led Zeppelinile kontserditega Inglismaal. Jimmy Page'i sünnipäeval, 9. jaanuaril, toimus kontsert Londonis Kuninglikus Albert Hall'is. Kulisside taga oli hiljem palju tuttavaid ja sõpru ning seal oli ka tollal tuntud noor prantsuse mannekeen Charlotte Martin, keda ihaldasid kõik rokktähed, alates Eric Claptonist ja lõpetades Roger Daltrey'ga.

See sünnipäev sai Jimmyle kauaaegsete ja tormiliste suhete alguseks Charlotte'iga, mille tulemusena sündis neil hiljem Jimmy ainus tütar Scarlet.

Ühel vihmasel ööl veebruari alguses koputas Jimmy majauksele politsei: kas ta tunneb kedagi Robert Planti nimelist härrat, ta sattus autoavariisse ja asub haiglas. Selgus, et Robert sõitis ansambli Spirit kontserdile Birminghami ja tagasiteel sõitis oma Jaguariga teelt välja. Politseiniku küsimusele, et kes on ta lähim sugulane, nimetas Robert Jimmy Page'i. Robert ütles talle haiglast telefoni teel, et vajadusel võib ta kontserte anda ka ratastoolis. Kontserdid muudeti muidugi ära.

Autoavariid mängivad Led Zeppelini edasises saatuses üldse väga suurt rolli. Kuid siis kinkis Peter Grant Jimmy'le sünnipäevaks limusiini Bentley ja Jimmy otsustas sõitma õppida.

Veebruari lõpuks Robert Plant paranes ja Led Zeppelin alustas Euroopa kontserte esinemisega Kopenhaagenis. Esimesel päeval proovide ajal, enne esinemist televisioonis, tuli nende juurde ärritunud daam nimega Eva von Zeppelin, suurepäraste saksa dirižaablite konstruktori, krahv von Zeppelini tütar. Daam oli endast väljas, ta kisendas ja ähvardas kohtuprotsessiga, kui Led Zeppelin oma nime all esineb. "Olgugi nad kuulsad üle kogu maailma," ütles ta ajakirjanikele, "kuid ma ei luba mõnel röökival ahvil ilma loata kasutada meie auväärt perekonnanime!" Tuli taganeda ja anda Taani kontserdid nime all The Nobs (nupud). Londoni žargoos nimetatakse neid aga ka meeste munadeks, nii et Led Zeppelin näitas Taanile taskus rusikat.

Inglismaale naasti 1970. aasta märtsi alguses ja Peter Grant teatas eelseisvast viiendast sõidust Ameerikasse.

Seekord kirjutas prestiižikas Londoni ajaleht Financial Times - rahandus- ja börsiajaleht - ansamblist artikli, märkides muuhulgas, et 21 Ameerika kontserdi eest teenis ansambel 800,000 dollarit. Ajaleht kirjeldas romantilistes toonides ansambli liikmete välimust, aga tsepeliinlastele tundus see kõik ülearune. Kuid Robert Plant'i vanemad, kes temast omal ajal finantsisti teha soovisid, võtsid seda ajaleheartiklit väga tõsiselt ja sellest päevast alates hakkasid suhted "endise pojaga" laabuma.

Viies Ameerika turnee osutus rahutuks ja koguni vaevaliseks. Ameerika pulbitses, maa oli lõhenenud kaheks sõdivaks pooleks, vanemate ja laste omaks. Üliõpilased ja noorus mässasid sõja vastu Vietnamis, võõral maal, kus nende armeesse kutsutud eakaaslased olid sunnitud kannatama ja surema.

Mitme tuhande rokkari kogunemine Led Zeppelini kontserditel pani politsei närvitsema. Oli antud käsk olla valmis kõigeks.

Öeldakse, et relv, mis on laval etenduse algul, peab lõpus kindlasti tulistama. Samamoodi võisid sõjalise äärmuseni viidud ettevaatusabinõud hoopis kokkupõrke põhjuseks saada, mis mõnikord ka juhtus. Kõige hullem oli lõuna-osariikides. Korda armastavatele Texase kodanikele pikajuukselised ja korratud tsepeliinlased ei meeldinud. Konservatiivsed lõunamaalased oma tundeid juba ei varjanud. Nad räuskasid, sülitasid, hüüdsid inetuid sõnu ja vehkisid mõnikord isegi isikliku tulirelvaga.

Kohalikud võimud püüdsid samal ajal pillimeestele pakkuda seda, mida nad väärt olid. Näiteks Memphises, Tennessee osariigis, tehti nad linna aukodanikeks. Kuid samal õhtul toimuval kontserdil, kui 10,000 noort läksid muusikast ekstaasi, ei pidanud kohalik administraator enam vastu ja käskis kontserdi peatada. "Mine sa tead kuhu!" vastas talle energiliselt Peter Grant. Administraator tiris välja revolvri, suunas selle Peter Granti tohutule rinnale ja ütles nagu pahas kauboifilmis: "Peata kontsert, muidu lasen!" Peter Grant kinkis talle vastu ujeda naeratuse. "Loll!" ütles ta pehmelt, "Keda sa maha lased? Me saime ju veel täna selle linna aukodanikeks!"

Peter Granti gängsterlikud võtted viisid lausa tragikomöödiliste juhtumiteni. Näiteks Kanadas, Vancouveris, märgati keset kontserti saalis inimest koos pika mikrofoniga. Led Zeppelini kontserte lindistati ebaseaduslikult juba varem. Mustal turul liikusid nn. bootlegid - ebaseaduslikult salvestatud lindid ja plaadid. Bootleggerite ohvriks langesid omal ajal praktiliselt kõik kuulsad rokkansamblid. Kuid kapitalistliku moraali ja isikliku omandi austamise järgi on selline ebaseaduslik lindistamine artisti paljaksröövimine. Ja selleks, et oma seaduslikke plaate müüa ja nende eest seaduslikke honorare saada, on nad sunnitud võitlema võltsingute vastu, mille eest ei saa nad muideks kopikatki.

Peter Grant saatis saali paar lavatöölist ja need vedasid vastupuikleva onkli kulisside taha. Onukest ennast ei puudutatud, kuid tema professionaalne aparaat lõhuti väga põhjalikult ära. Selgus ainult, et see "onu" oli Kanada tervishoiuministeeriumi esindaja, kes mõõtis kontserdi müra taset - arvutas detsibelle. Kukkus kuidagi halvasti, mitteinternatsionaalselt, välja.

Planeeritud 21 kontserdi asemel mängiti 29, aga 30-ndal kadus Robert Plantil hääl. Järele jäänud kontserdid tühistati ning sõideti koju. Jimmy Page'il ja Robert Plantil oli vaja lindistada järgmise plaadi jaoks uus materjal. Robert Plant meenutas lapsepõlveaegseid Wales'i külastusi ja ta tegi ettepaneku ühte väikesesse külla sõita. Sinna sõideti koos perede ja sõpradega. Kolm töörühma sõitsid kaasa tööviljakust kindlustama.

Selle üksiku metsadega kaetud mägedevahelises nõos asuva maamaja nimi oli Bron Yr Aur, mis tähendab walesi keeles kuldrinda. Elektrit majas ei olnud. Õhtud veedeti kamina ääres sooja õunasiidrit juues. Aga kassetikast võeti patareid välja ja pandi kivirestile laadima. Järk-järgult hakkas ilmet võtma plaadi "Led Zeppelin 3" materjal - folkloorse ja akustilise kallakuga muusika, mis erines eelmiste albumite ja pidevate kontserditega neid närviliseks teinud rauakriginast.

19. mail 1970. aastal asuti lindistama. Lindistada otsustati samuti Londonist eemal, et ennast kõrvalistest asjadest mitte segada lasta. Salvestamiseks võeti üks suur kivimaja, kuhu sõidutati sisse suur buss mitmerealise helisalvestusstuudioga. Kokku tulid kõik: ansambel, mänedžerid, tehnikud, töölised. Ise lindistati, ise vaaritati, ise koristati.

Juuni keskpaigaks oli plaat valmis. 1970. aasta kuumal suvel käis üle Inglismaa rokkfestivalide laine. Neist ühe, linna Bath organisaatorid tegid Led Zeppelinile ettepaneku saada peaesinejaks. Sellel ajal liikusid Led Zeppelini plaadid üle kogu Inglismaa juba mitmetuhandeliste tiraažidena, kuid suurejoonelist kohtumist Led Zeppelinil oma austajatega veel polnud. Selleks, et Bath'is esineda, tuli mõned Ameerika kontserdid tühistada ja kõik muusika-ajalehed ilmusid kohe suurte pealkirjadega "Led Zeppelin keeldub veerand miljonist dollarist, et esineda Bath'i festivalil!"

Festivalil esineti pühapäeval, koos ansamblitega Jefferson Airplane, Frank Zappa and theMothers of Invention, The Birds, Santana, Country Joe ja The Flock. Alguses sadas vihma, kuid pärast läks kuivemaks. Nähes, et päikeseloojang tuleb ebatavalise iluga, püüdis Peter Grant tsepeliinlaste esinemist läbi viia just sellel ajal. Kuid ansambel The Flock, kes oli siis veel laval, ei tahtnud üldsegi mitte ära minna ja kavatsedes mängida veel paar lugu. Oli vaja tegutseda otsustavalt. Grant käskis oma abilisel esinejate aparatuurist toitepinge välja lülitada, ise tormas ta aga oma hiiglasliku koguga lavale ja hakkas kiiresti ansambli The Flock hämmeldunud liikmete varustust ära viima. Mõni püüdis küll vastu hakata, kuid nad neutraliseeriti kiiresti.

Rahvast oli Bath'i festivalil 150,000 ja Peter Granti ennastohverdav käitumine õigustas ennast täielikult. Esiteks oli rahvas üles köetud, kuid mitte veel väsinud. Aga teiseks kuldas loojuv päike mängijad vahelduvate värvidega loojangu taustal oma punaste kiirtega üle, luues unustamatu vaatepildi.

Ansambel ei lahkunud lavalt kahe ja poole tunni jooksul ning paljude tunnistust mööda lõi Led Zeppelin maagilise, võluatmosfääri. See oli sündmus, mida hiljem palju meenutati. "Kogu meie ajaloo vältel oli meil ainult kaks või kolm tõelist võlukontserti," ütles hiljem Jimmy Page, "Ja Bath'i festival oli üks neist. Sealne närvienergia oli lihtsalt monumentaalne!"