Led Zeppelini elulugu - 1. osa

Jutustust Led Zeppelinist tuleb alustada 1943. aastast, mil käis sõda ja kaupu jagati järjekordades kaartide alusel. Lennundustehase raamatupidaja James Page abiellus siis Patricia Gaffikin'iga, kes töötas arsti vastuvõtutoa sekretärina.

9. jaanuaril 1944. aastal sündis Hestoni linnas Middlesexi krahvkonnas nende esimene ja ainus poeg - James Patrick Page.

Pärast sõda kolis perekond Epsomi linnakesse. Ja seal, mugavas aiaga pereelamus, väike Jimmy kasvas ning mängis omaette - kuni viienda eluaastani ta sõpru ei mäleta.

"See varajane üksindus," ütles ta hiljem, "määras oluliselt minu iseloomu. Paljud kardavad olla üksi. Nad kardavad seda, aga minu jaoks on üksinduses olla hea ja rahulik."

Kui Jimmy Page sai 15-aastaseks, leidis ta pööningult äravisatud seitsmekeelelise kitarri. Ta ei teadnud, mida sellega peale hakata ja võttis selle endaga kooli kaasa. Seal sai ta ka esimese muusikatunni - klassikaaslane näitas talle, kuidas seda kitarri häälestatakse.

Oli aasta 1959. Moes olid Elvis Presley ja Chuck Berry ning Jimmy tahtis nagu nemadki kitarri mängida.

"Mõnda plaati kuulates," meenutas Jimmy, "oli mul tunne, nagu jookseksid sipelgad mööda mu selga ja ma püüdsin tundide, vahel isegi päevade kaupa neid helisid esitada".

Varsti tutvus Jimmy teiste entusiastidega. Ühte tema uut semu hüüti Jeff Beck'iks. Jeffi õde õppis Jimmy'ga ühes klassis. Jeff Beck sõitis puhkepäevadel endavalmistatud kitarriga Jimmy'le külla ja nad mängisid tundide kaupa koos ning kuulasid plaate.

Peagi ei rahuldanud teda enam hispaania kitarr. Oma ebajumalate Chuck Berry, James Burtoni ja teiste lugusid oli sellega võimatu mängida. Jimmy vajas elektrikitarri. Et selle jaoks raha teenida, hakkas ta hommikuti enne kooli ajalehti laiali kandma. Sel moel  teenis ta mõne kuu pärast omale kitarri Hofman Senator. See kitarr polnud sugugi halb, aga ta oli poolakustiline. Ja olgugi, et sel oli helipea, ei saanud seda pidada tõeliseks elektrikitarriks.

Peab ütlema, et sel ajal maksid esimesed pillid väga palju. Kuid Jimmyl õnnestus veenda oma isa võtma laenu oma esimese rock'n'rolly laua, inglise kuulsa kitarri Fender Stratocaster koopia ostmiseks.

Sellest kitarrist ei lahkunud Jimmy kunagi. Ta võttis selle isegi kooli kaasa. Ja igal hommikul võtsid õpetajad kitarri Jimmylt ära ning panid kella neljani kappi. Nad teadsid, et vastasel korral kogunes Jimmy oma semudega tualetti või lattu ning nad võisid seal terve päeva veeta, kuulates hardunult kitarrilahinguid.

16-aastaselt mängis Jimmy juba kohalikes kodulinna Epsom'i ja Londoni puntides, rikastudes uute kogemuste ja oskustega. Ükskord 1961. aastal mängis ta tantsuõhtul, soojendades publikut enne põhiorkestrit. Saalis juhtus olema laulja Neil Christian, kes pakkus Jimmyle tööd oma ansamblis Neil Christian & The Crusaders.

"Ta pidi minema rääkima minu vanematega," meenutab Jimmy, "kombekust ja etiketti silmas pidades. Veenma neid, et koolitööd see segama ei hakka, sest mängud on põhiliselt pühapäeviti ning et ta hakkab minu järgi vaatama." Koolis läks Jimmy'l hästi ja vanemad nõustusid.

Ansambel Crusaders esitas Chuck Berry ja Bo Diddley stiilis neegri-rock'n'rolle, järgides rangelt stiili. Ja et see muusika oli Inglismaal veel vähe tuntud, siis ei läinud see provintsipublikule veel päris hästi peale. See-eest Londonis säras nii ansambel kui ka Jimmy Page kõiges. Sellel ajal oli Jimmy'l suur oranž kitarr Gretsch, mudel "Chet Atkins Country Gentleman". Tal oli uusim võimendusaparatuur, ta oli üks esimesi kitarriste Londonis, kes võttis kasutusele jalgpedaali. Ja lõpuks, kui keskmine Londoni tööline teenis 10 naela nädalas, siis Jimmy Page, ise veel keskkooliõpilane, teenis kaks korda rohkem - 20 naela.

Orkester Crusaders sai kutseid üle terve Lõuna-Inglismaa, sõites esinemistele oma mikrobussis. Sõita tuli sageli mitu tundi. Söödi mis juhtus, aga tagasi jõuti sageli pärast südaööd.

Jimmy oli esinemistel peamine "vaatamisväärsus". Ta keerutas, kummardus nii, et pea puutus peaaegu põrandat, lühidalt öeldes - ta esitas kogu tolleaegset rock'n'rolli koreograafiat.

Ükskord esinesid nad Sheffield'is. Õhtul läks Jimmy jalutama ja kaotas teadvuse. Teadvusele tuli ta alles grimeerimistoas. Arstid leidsid, et tegemist on äärmise üleväsimusega, mida raskendas rauapuudus. Kui kahju sellest ka polnud, pidi Jimmy orkestrist lahkuma. Ta lahkus ansamblist Crusaders ning astus kunstikooli.

Inglismaal toimus sellel ajal muusikarevolutsioon. Ühelt poolt tulid juba välja The Beatles esimesed plaadid. Aga teiselt poolt sündis rhytm & blues'ist mõjutatuna The Rolling Stones. Jimmy Page muidugi jälgis seda kõike ning ei lõpetanud muusikaga tegelemist. Tõsi küll, üliõpilasisetegevuses ta ei osalenud. Veelgi enam, ta isegi varjas, et oskab kitarri mängida. Aga kitarri harjutas ta kodus. Ta ehitas vanemate maja külalistetoa ümber stuudioks. Ümberringi rippusid kitarrid, seal oli ka trummikomplekt, magnetofonid ja võimendid. Pühapäeviti sõitis koos mitmete muusikutega sinna Jeff Beck. Nad harjutasid päevade kaupa armastatud soolosid, mängisid ja salvestasid. Ja Jimmy ema kostitas poisse teega.

Suvevaheajal tõmbas Jimmy't reisima. Ta võttis endaga kaasa kitarri ja suundus pöidlaküüdiga Skandinaaviasse ja euroopa maadesse. Ta jõudis otsapidi isegi Indiasse, kuid haigestus ja pöördus tagasi koju.

Kunstikoolis õppis ta poolteist aastat, 1963. aasta suveni. Vaatamata tõsisele kavatsusele saada kunstnikuks, tõmbas muusika teda üha enam ja jättes lõuendi ja pintsli, hakkas Jimmy uuesti mängima.

Üle terve Inglismaa tekkis kümneid uusi ansambleid ja Jimmile tehti palju ettepanekuid. Aga ta meenutas, milleni see oli viinud poolteist aastat tagasi ja oli sunnitud tervise nimel ära ütlema. Kontsertreisidele ta sõita ei saanud. Ja justkui iseenesest juhtus, et Jimmy hakkas tööle stuudiomuusikuna. Nõudlus uute inglise ansamblite plaatide järgi oli suur. Kuid sageli selgus, et nende ansamblite liikmed olid stuudiolindistuseks professionaalse ettevalmistuseta. Sellisteks puhkudeks kutsuti stuudiosse "anonüümsed" muusikud.

1963. aastal oli Londonis kõigest üks stuudiokitarrist, nimega Big Jim Sullivan. Jimmy Page, keda hakati kutsuma Little Jimmy'ks, sai teiseks. Juhtus nii, et Jimmy Page'i kõige esimesel perioodil lindistati ansambli The Shadows endise liikme laul "Diamonds". See laul pääses edetabelisse ja sai hitiks. Pärast seda kutsuti Jimmy teisele lindistusele ning ka see laul, "Your Mama is Out of Town", sai edetabelisse ning hitiks. Selle peale otsustas enesekindel produtsent, et Jimmy osalemine lindistustel toob edu. Ja nüüd läksid kuud ja aastad, mil Jimmy oli imiteerinud soolosid ja armsamate artistide lugusid, asja ette. See ei valmistanud teda mitte ainult tehniliselt ette, vaid lubas tal esitada igasuguseid stiile ja moesuundi.

1964. aastaks oli 20-aastane Jimmy Page saanud Londoni tuntuimaks stuudiokitarristiks. Järgneva kahe aasta jooksul sai temast "muusikaline kameeleon". Ta oli võimeline mängima ükskõik millist stiili ning ta osales sadadel lindistustel, mõnikord isegi kolmel-neljal päevas.

Näiteks 1965. aastal tuli ansambel The Who stuudiosse oma esimest singlit lindistama. Seal istus oma kitarriga juba ees Jimmy Page. Produtsent kutsus ta kohale selleks puhuks, kui ansambli kitarrist Pete Townshend oma ülesandega toime ei tule. Kuid Townshend tuli toime ja Jimmy mängis plaadil rütmikitarri osa. Teisel poolel mängib ta küll soolot, kasutades tolleaegset uudist FUZZ-blokki. Jimmy FUZZ oli üks esimesi Londonis ja see oli valmistatud ühes mereväe raadiotehnika töökojas.

Nii veetis Jimmy Page päevad Londoni erinevates stuudiotes, teenides tolle aja kohta mitte vähe raha. Aga õhtuti läks ta tagasi vanematekoju Epsomis. Kurjad keeled räägivad, et juba siis oleks ta võinud omale eraldi korterit lubada, kuid eelistas selle asemel raha koguda. Tööl tuli mängida kõike, sealhulgas ka palju kommerts-"kummitusi". Kuid õhtul kuulas Jimmy armast bluusi ja mängis ainult endale.

1965. aastal oli üheks Londoni moodsaimaks ansambliks The Yardbirds, kus siis mängis Eric Clapton. 1965. aasta märtsis seisis mänedžer Giorgio Gomelsky (kes oli vene-šveitsi päritoluga) selle eest, et ansambel lindistaks noore Manchesteri muusiku Graham Gouldmani (hiljem ansambli 10cc asutaja) laulu. Gomelsky'l oli selle poolest õigus, et see laul sai poulaarseks mitte ainult Inglismaal, vaid üle kogu maailma. Kuid stiilipuhtuse pooldaja, Eric Clapton, käitus vastuvõtmatult, keeldus seda laulu mängimast ja lõpuks lahkus ansamblist. Giorgio Gomelsky pakkus tema kohta Jimmy Page'ile.

Jimmy ütles ära ja seda mitmel põhjusel. Üks neist oli, et ta pidas kalliks sõprust Claptoniga ja ei tahtnud temaga suhteid rikkuda. Kuid enda asemel soovitas ta Gomelsky'le oma sõpra Jeff Becki. Jeff Beck võetigi vastu ning 1965. aasta juunis, enne ärasõitu Ameerika turneele, koputas ta Jimmy uksele ja kinkis talle kitarri Fender Telecaster haruldase eksemplari. "See on sulle," ütles ta.

Sel ajal köitis Jimmy't üha rohkem stuudiotöö ja ta hakkas tegelema ka helirežiiga. Seepärast kutsus Rolling Stones'i mänedžer Andrew Oldham, kui ta asutas oma plaadifirma "Immediate Records", Jimmy't tegelema repertuaari ja artistidega ning isegi helirežissöörina.

Eric Clapton otsustas tegeleda puhta bluusiga ja ühines mõne aja pärast ansambliga John Mayall Bluesbreakers. Uue plaadifirma direktor Andrew Oldham palus oma produtsendil Jimmy Page'il lindistada mõned Bluesbreakers'i lood. Ja nii sõitis Jimmy Page koos oma sõbra Jeff Beckiga ühel õhtul Bluesbreakers'i kontserdile Eric Claptonit kuulama. Pärast kontserti sõitis Eric külla ja jäi ööbima. Hommikul kõik ärkasid ja pärast hommikusööki lülitati sisse kitarrid ning hakati mängima erinevates stiilides bluusi. Kõik see lindistati magnetofonile. Varsti lindistas John Mayalli orkester helirežissöör Jimmy Page'iga neli laulu ning kaks neist lasti Immediate Records'i poolt plaadina välja. Kuid kui Bluesbreakers sõlmis mõne aja pärast lepingu firmaga Decca, lahkus Eric Clapton ansamblist.

Ükskord meenutas Jimmy Page oma direktorile Andrew Oldhami'le neid Eric Claptoniga tehtud koduseid lindistusi.

"Kodused või mitte," ütles selle peale Oldham, " sul on minuga leping ja ma nõuan, et need lindid antaks üle firmale. Me laseme need välja."

"Neid ei saa sellisel kujul välja lasta," ütles Jimmy Page, "see on ainult 45 minutit improvisatsioone, üks ja sama, ilma lõputa."

Kuid Andrew Oldham ei andnud järele ja kutsus lindistusele Rolling Stones'i poisid. Mick Jagger mängis suupilli ning Bill Wyman ja Charlie Watts vastavalt bassi ja trumme. Jimmy Page püüdis kõike seda kõige paremini teha, kuid püüdes teenida võimalikult rohkem, kombineeris Oldhami plaadifirma mitmesugused lindid mitmele albumile ja lasi need välja nimetuse "Briti bluusi antoloogia, Briti arhiivid 1-4" all. Neid plaate müüdi hiljem mitu aastat. Ja loomulikult solvusid Eric Clapton, Jeff Beck ja teised salvestisel osalenud Jimmy peale, arvates, et ta müüs ilma igasuguse loata maha nende proovilindid. Eriti solvus Clapton. Ta ei võinud oma lähimale sõbrale andestada sellist taktitundetust ja ei rääkinud temaga mitme aasta jooksul peaaegu üldse enam. Sõprusele tuli lõpp ja oma süütust oli mõtetu tõestada.

1965. aasta lõpus lindistas Jimmy oma esimese sooloplaadi. Ise lindistas, ise mängis ka kõiki pille (välja arvatud trummid), ise oli helirežissöör ja isegi laulis. Kuid edu see plaat ei saavutanud.

1966. aastal sõitis teine kuulus stuudiokitarrist Big Jim Sullivan koos Tom Jones'iga kontsertreisile ja Jimmy sai sellest ainult tööd juurde. Mida kõike küll ei pidanud ta tegema: muusikalõigud reklaamide jaoks, filmifonogrammid, estraadi-, džäss- ja rahvaorkestrid.

Ühel lindistusel küsis tuttav viiuldaja, et ega Jimmy pole mõnikord proovinud poognaga mängida? Jimmy prooviski ja esimesel äärmisel keelel tuli välja tõeline elektriline kummitus. Aga kuues, peenike keel tekitas südantlõhestava vingumise. Kitarri krihv on teatavasti sirge ja seepärast on poognaga võimalik mängida ainult kahel äärmisel keelel. Kui aga Jimmy tõmbas poognaga üle kõigi keelte, tulid võimendist ennekuulmatud helid. Pärast töötas Jimmy selle võtte välja ja kasutas seda korduvalt.

1966. aastal sai Jimmy Page'ile stuudiomuusiku elust villand. Liiga palju tuli mängida "prahti".

"Ma hakkasin muutuma mulle endale vastumeelt olevaks muusikutüübiks," ütles ta intervjuus. Nii oli Jimmy Page valmis oma stuudiomuusiku karjääri vahetama kontsertreiside vastu ja seda ka poole väiksema sissetuleku eest, kui ta teenis praegu. Mängida edasi plaatidele seda, mis on kellegi poolt ette kirjutatud, ei olnud talle enam vastuvõetav. Ja vaheldus sellele üksluisele musitseerimisele tuli samuti ansamblist Yardbirds.

Omal ajal pakuti Jimmy Page'ile seal kitarristi kohta, kuid ta soovitas sinna oma sõpra Jeff Becki. Ja nüüd, kui talle tehti ettepanek mängida Yardbirdsis, ja isegi mitte kitarri, vaid hoopis basskitarri, jäi ta otsekohe nõusse.

Seda sündmust meenutavad erinevad inimesed küll erinevalt. Ühtede tunnistuste järgi igavles Jimmy Page kodus nii, et ta oli valmis mängima ükskõik mida. Kuid Jeff Beck, kes soovis, et Jimmy ansamblisse tuleks, rääkis, et Jimmy't tuli veenda ja nõustumiseks pidi suurt rahasummat pakkuma.

Peab ütlema, et tolleaegne Yardbirdsi mänedžer, kuulus impressaario Simon Napier-Bell püüdis veenda ansambli liikmeid  mitte võtma enda hulka "läbikõrbenud" professionaali.

"Sa oled ju geniaalne kitarrist," rääkis ta Jeff Beckile, "milleks sulle veel seda võistlust vaja on?".

Kuid Jeff Beck kutsus oma sõpra just muusikalise võistluse pärast. Ta ei tahtnud soolot mängida üksi, vaid duetis, nagu võistlusel, nagu muusikalist dialoogi kahe kitarri vahel, nagu kahe inimese vahel, kes teineteist mõistavad. Lõpuks nii ka juhtus.

Kuid samal ajal kasvas ansamblis rahulolematus Jeff Beck'i enda vastu. Kaevati, et ta on kapriisne, auahne, umbusklik, kaebab tihti oma lapsepõlveõnnetusega saadud peavalude üle, ühel õhtul võis mängida suurepäraselt, teisel aga eksida ja mängu segi ajada. Ta oli sageli haige või siis teeskles seda ja ei tulnud siis kontserdil lavale.

Ühel esimesel Ameerika ühiskontserdil haigestus Jeff Beck angiini ja lavale ei tulnud. Saatekitarrist Chris Dreja soolopartiisid mängima ei hakanud. Seejärel otsustati ta üle viia bassile, aga Jimmy'le anti juhtkitarristi osa. Varem tähendas iga Jeff Becki haigus kriisi, sest publik tundis ja armastas teda ning tema asendamine oli väga riskantne. Kuid Jimmy Page tuli oma ülesandega loomulikult hästi toime. Kõiki Jeff Becki soolosid teadis ta peast ja mitte ainult ei mänginud neid, vaid lisas üht-teist ka omalt poolt, üllatades auditooriumi varemnähtamatute võtetega, mängis kitarri poognaga, manades sealt kummalisi, okeaanilisi helisid, mille väljumine võimendiseinast mõjus publikule kui LSD annus.

Pärast kontserti otsustati üksmeelselt, et isegi kui Jeff Beck ansambli maha jätaks, saavad nad oma reputatsiooni kahjustamata neljakesi edasi esineda. Kuid Jeff Beck tuli tagasi ja pärast suvist Ameerika-turneed tuli Yardbirds täies koosseisus koju tagasi. Ainult et nüüd oli ansamblis kaks soolokitarristi.

See periood ei kestnud kahjuks kaua. Ja veel enam on kahju selle pärast, et see periood ei peegeldunud peaaegu üldse lindistustes.

Üks väheseid näiteid on "Stroll On", mis lindistati 1966. aasta lõpus režissöör Antonioni filmi "Blow Up" jaoks. Algul tahtis helirežissöör kutsuda ansambli TheWho, kuid need mingil põhjusel ei saanud või ei tahtnud tulla ja lõpuks lindistas selle ansambel Yardbirds.

Need kes viibisid kahe soolokitarriga Yardbirdsi kontserdil, meenutavad, et mõned kontserdid olid tõeliselt võluvad. Kuid Jeff Becki päevad ansamblis olid loetud. Ta sai sellest ka ise aru. 1966. aasta oktoobris suundus Yardbirds viienädalasele konsertreisile Ameerikas. Pärast kolme päeva, pideva sõidu ja kahe kontserdiga igal päeval, ei pidanud Jeff Beck vastu, tema närvid ütlesid üles. Ta lõi laval segi võimendusteseina, peksis puruks oma kitarri, istus lennukisse ja sõitis Los Angelesse oma sõbratari juurde.

Mõne päeva pärast lendas Los Angelesse kontserditele kogu ansambel. Jeff Beck tuli vabandama, kuid üldkoosolekul keeldusid ansambli kolm algset liiget Jeff Beckiga edasi mängimast ja tegid talle ettepaneku ansamblist lahkuda. Jeff Beck tõusis demonstratiivselt ja küsis Jimmy käest: "Kas sa tuled minuga?". Jimmy vaatas talle otsa ja ütles: "Ei, mina jään." Nii lõppes veel üks sõprus.