Led Zeppelini elulugu - 2. osa

Jeff Beck lahkus ansamblist The Yardbirds keset Ameerika-turneed ning see lõpetatigi neljakesi. Soolokitarri mängis Jimmy Page. Veel nende esinemiste ajal said nad teada, et ansambli mänedžer Simon Napier-Bell on müünud nii oma aktsiad, kui ka mänedžeriõigused briti rokilava veteranile Peter Grantile. Räägitakse, et enne ärasõitu rääkis Napier-Bell Grantile, et see on muidu hea bänd, ainult et soolokitarrist tuleb välja vahetada. Sest Jimmy Page topib kõikjale oma nina ning tekitab ainult ebameeldivusi. Ja peale selle ässitab ta ka teisi.

Kohe esimesel kokkusaamisel ladus Peter Grant selle kõik Jimmy Page'ile välja. "Ebameeldivused," vasta too, "aga kuidas siis teisiti? Me lindistasime filmimuusika, sellele järgnes terve kuu esinemisi Ameerikas. Siis tuli veel kontsertreis mööda Inglismaad The Rolling Stones'iga ja kõige selle eest saime me igaüks vaid 118 naelsterlingit. Aga kuhu siis raha kadus?"

Peter Granti need probleemid eriti ei häirinud, sest ta oli oma muusikute suhtes aus ning lisaks sellele oli ta nendega valmis jagama kõiki kontsertreiside raskusi. Peter Grant ei jätnud oma hoolealuseid eelnevatest mänedžeridest erinevalt mitte kunagi maha. Ta hoolitses nende eest isalikul ning lasi vajadusel nende kaitsmiseks käiku oma 125 kilose kehamassi ja tohutud rusikad. Olgugi et administraatorina, oli elu Peter Grantist kasvatanud tõelise rock'n'rolli võitleja, kes oli valmis võitlema tõe eest ükskõik kellega ja üksõik kus.

Peter Grant  sündis 1935. aastal ja algul meenutas ta elu mingeid Dickensi romaane - ta kasvas ilma isata, seejärel tuli sõjapagendus, kehv haridus. 13-aastasena töötas ta juba teatris lavatöölisena. Hiljem töötas ta kullerina, toimetades Londoni ajalehtedesse kiirfotosid. Tänu karmile väljanägemisele ja jässakale figuurile võeti ta tööle väljaviskajaks. Pärast oli ta kinos kaskadöör ning isegi professionaalne maadleja. Ta kasvas üles Londoni East-End'i tänavatel ja eristas instinktiivselt deebetit kreeditist.

1950. aastate lõpuks oli ta Ameerika rokkarite Little Richard'i, Gene Vincent'i ja Everly Brothers'i kontsert-administraatoriks. Räägitakse, et ükskord lõi ta  Little Richardit kaitstes üht südametunnistuseta impressaariot. Aga kui tema rahustamiseks ilmus 6 politseinikku, lõi ta ka need pikali. Peter Grant oli täiesti vastupidine inimene unistavale ja mõnevõrra häbelikule Jimmy Page'ile. Sellegipoolest tundsid need kaks inimest vastastikkust sümpaatiat. Ning peale selle sai Peter Grant aru, et Yardbirdsi päevad on loetud ja peagi peab ta toetuma andekale Jimmy Page'ile.

Kuid ansambel ei lagunenud otsekohe. Kõigepealt toimusid kontserdid Austraalias, Singapuris ja USAs. Viimane ansambli kontsert toimus 1968. aasta juulis Inglismaal, Londoni lähedal asuva Lutoni linna tehnikumis. Pärast seda kontserti lahkusid ansamblist laulja ja trummilööja. Grant kohtus Jimmyga ja teatas talle, et esiteks kuuluvad Grantile kõik juriidilised õigused ansambli Yardbirds nimele, aga teiseks, et sellesama 1968. aasta sügiseks on juba sõlmitud lepingud kontserditeks Skandinaavias ja kui Jimmy tahab, võib ta kokku panna uue ansambli.

Esialgu arvati, et uue ansambli nimeks saab New Yardbirds. Pärast aga hakati rääkima, et võib-olla tasub nime vahetada ning tuletati meelde ühte New Yorgis toimunud lõbusat jutuajamist. Jimmy kohtus seal ansambli The Who kahe liikmega - trummari Keith Mooni ja bassist John Entwistle'iga. Neile mõlemale ei meeldinud sellel ajal nende ansamli laulja Roger Daltrey ja kitarrist Pete Townshend ning nad kaalusid isegi seda, et ansamblist ära minna. Ja nad mõtlesid poolnaljatades-pooltõsiselt kutsuda uude ansamblisse Jimmy Page'i ja laulja Steve Winwood'i. Bassist John Entwistle ütles tookord: "Ja me nimetame selle ansambli Lead Zeppeliniks!" Ja kõik naersid. Nimetus "tinast dirižaabel" tuli ingliskeelsest ütlusest "to go down like a lead balloon" - kukub taevast kui tinast õhupall. Ja asendades õhupalli tsepeliiniga, andis John Entwistle justkui mõista, et taoline ettevõtmine ei saa kuigi edukas olla.

Kõigepealt lepiti kokku ja otsustati, et uus ansambel peab kuuluma liikmetele endile, olema finantsiliselt ja kunstiliselt sõltumatu. Jimmy Page'i silme all lagunes koost ansambel Yardbirds ja selle peamiseks põhjuseks oli tema arvates halb mänedžment. Jimmy andis siis endale sõna, et ei luba enam kunagi mitte kellelgi endaga manipuleerida. Septembri alguses asutas ta Peter Grantiga uue firma Super Hype Music Inc., mis pidi tulevikus lahendama kõik ansambli finants- ja organisatsioonilised küsimused.

Kuid ansamblit ennast polnud ju veel olemas. Tõsi, midagi hakkas juba tekkima. Bassimängija John Paul Jones'iga tutvus Jimmy juba 1965. aastal stuudiotööd tehes. John mängis siis basskitarri ja kirjutas orkestreeringuid tuntud 60 aastate pop-ansamblitele.

Tema tõeline nimi oli John Baldwin ja ta sündis 3. jaanuaril 1946. aastal Sidcup'i linnas Kenti krahvkonnas. Tema vanemad olid muusikud. Ema oli elukutseline laulja, aga isa oli klaverimängija - tummfilmide ajastul mängis ta kinos. Isa õpetas ka poja mängima ning hiljem mängis John bassil koos isaga  igasugustel õhtutel ja pidudel duetti, suvel tavaliselt White'i saare jahtklubis. Kui poiss sai 13 aastaseks, palus ta isal osta omale basskitarr. "Jäta," ütles isa, "mängi parem tenorsaksofoni. Paari aasta pärast läheb basskitarr moest ja siis ei mäleta seda enam keegi." See oli üks neist juhtudest, mil lapsevanem eksis.

Pärast kooli lõpetamist töötas John Baldwin poolteist aastat muusikuna ja 1964. aastal, kui ta sai 18-aastaseks, muutis ta oma nime John Paul Jones'iks. Sel ajal oli ta stuudiomuusik. Kahe aasta pärast näitas ta end juba sobiva orkestreerijana. Tema orkestreeringuga lindistatud Inglise ansambli Herman's Hermits plaate müüdi ainult Ameerikas 12-miljonilise tiraažiga, mis ületas isegi Beatles'i rekordi.

1968. aastaks hakkas professionaalne edu teda Jimmy Page'iga sarnaselt ahistama. "Ma käisin töölt tööle," meenutab John Paul Jones, "tegin 40 või 50 orkestreeringut kuus. Ja ükskord ütles naine mulle: "Võib-olla aitab sellest kõigest, äkki läheksid sa mõnda ansamblisse?" "Millisesse?" küsisin mina. "Aga näe," vastas naine, "ajakirjas Disc kirjutatakse, et Jimmy Page paneb uut ansamblit kokku. Miks sa ei võiks talle helistada?" Ma helistasin Jimmyle ja küsisin: "Kas sa said juba ansambli kokku?" Ta vastas, et veel mitte. "Kui sul on bassimängijat vaja," ütlesin ma, "pea mind meeles."" Nii lahenes bassi probleem.

John Paul Jones võttis ansamblisse kaasa ka oma muusikalised saavutused. 1965. aastal lasi ta välja oma singli.

Leida tuli veel laulja ja trummar. Kõik head noored lauljad olid hõivatud ja sai selgeks, et Londonist ei õnnestu sobivat inimest leida. Siis levis läbi teiste muusikute kuuldus ühest Birminghami lauljast. Kellestki muinasjutulisele printsile sarnanevast Robert Planti nimelisest pikast blondiinist.

Robert Anthony Plant sündis 20. augustil 1948. aastal West Bromwich'i alevis Staffordshire'i krahvkonnas. Tema isa oli insener-mehaanik, kes  kavatses oma pojale anda kõige parema hariduse. Robert õppis heas koolis ja ta õppis suurepäraselt. Kuid 13-aastaselt huvitus ta vanemate pahameeleks Elvis Presley'st ja ta keerutas oma ebajumala liigutusi matkida püüdes tundide kaupa peegli ees. Pärast seda algas bluusi-harrastus. Robert kasvatas omale pikad juuksed ja hakkas kandma imelikke rõivaid. Vanematele see ei meeldinud. Nad tahtsid, et pojast saaks finants-asjaajaja ning panid ta pärast kooli lõpetamist raamatupidaja õpilaseks. Kuid see õppimine ei edenenud. Poeg huvitus muusikast veel enam ja muutus kõigi silme all parandamatuks biitnikuks.

Lõpuks ei kannatanud ema ja isa seda enam välja ning pärast mõningaid stseene sundisid teda vanematekodust lahkuma. Tal tuli elada kohalike ansamblitega esinemistelt saadud juhutasudest. Ja nii sai Robert Plant justkui "professionaaliks". Ühes bluusiansamblis mängis koos Robertiga pikk, jässakas ja pikkade juustega trummar, kelle hüüdnimi oli Bonzo. Robert sai temaga väga heaks sõbraks.

Selleks ajaks leidis Robert omale ulualuse sõbratari Maureen juures. Maureen oli pärit vaesest anglo-india perest. Mõned sellised suured emigreerunud pered elasid ühes ülerahvastatud majas. Robertit võeti seal vastu kui oma inimest. Kuid mitte alati ei õnnestunud tal end muusikaga elatada. Kui Maureenil oli raha, siis ta aitas ta teda. Kuid ükskord pidi Robert minema tööle ühte tee-ehituse brigaadi - kuuma asfalti laotama.

Oma Birminghami perioodil mängis Robert Plant paljude ansamblitega. Neid kõiki pole mõtet üles lugeda, kuid ühte neist - Band of Joy - tasub meenutada, sest sellega on seotud peaaegu kaks aastat Robert Planti elust.

Kui Robert lahkus vanematekodust, andis ta endale nelja-aastase tähtaja. "Kui ma pole 20-aastaseks saades," ütles ta enesele, "edu saavutanud, tuleb muusikategemine lõpetada."

Saabus 1968. aasta suvi. Lähenes sünnipäev ja samuti enesele antud nelja-aastane lubadus. Ja sellel ajal saabuski talle Londonist Peter Grantilt telegramm. Telegramm kutsus teda telefonikõnele. Aga kutse oli vajalik sellepärast, et Robert ei saanud vaesuse tõttu omale telefoni lubada. Pärast seda telefonikõnet sõitis Peter Grant koos kahe muusikuga laupäeval Birminghami, kus Robert Plant laulis õhtul ühes tehnikumis. Plant hämmastas Jimmy Page'i ja teisi oma musikaalse metsikusega, ennekuulmatu bluusilise primitiivsusega.

See hääl oli kindlasti sobiv. Kuid siis tekkis küsimus, et miks ei olnud ta nii paljude aastate jooksul leidnud omale paremat tööd. Äkki pole temaga isiklikus plaanis kõik korras? Seetõttu ei öeldud kohe pärast mängu Robertile midagi kindlat. Räägiti põiklevalt ja lubati nädala pärast helistada. Tõepoolest, varsti helistas talle Jimmy ja kutsus teda mõneks päevaks enda poole külla. Selleks, et välja selgitada, mis inimene ta selline üldse on.

Lõpuks lahenes kõik kõige paremal moel. Kahe uue sõbra muusikaline maitse oli täpselt ühesugune. Räägitakse, et esimesel päeval läks Jimmy välja ajalehti ostma. Robert uudistas samal ajal Jimmy Page'i plaadikogu ning võttis sealt vastavalt oma maitsele mõned plaadid välja. Kui Jimmy tagasi tuli, ei suutnud ta oma silmi uskuda - need olid just need plaadid, mida ta oli kavatsenud Robertile mängida.

Pärast mõningaid koosveedetud päevi tuli Robert koju. Ta oli oma uuest sõbrast võlutud. Tema kujutlusse kerkisid pildid imelisest ja huvitavast tulevikust. Ta oli nii hämmeldunud, et suundus otsekohe autostopiga Oxfordi, otsis seal üles oma sõbra, trummilööja Bonzo ja hakkas teda veenma, et ta tuleks koos temaga mängima ansamblisse New Yardbirds.

Kuid muusikaline ajalugu oli ka Robert Plantil. Kummalisel kombel oli Robert Plant edukam, kui tema professionaalsemad kaaslased. Ta oli firmas CBS lasknud välja kaks singlit. Peale selle oli ta lindistanud duetis koos tuntud Londoni bluusiässaga Alexis Korneri. Selle lindistuse pani Korner hiljem oma albumile.

Trummilööja Bonzo tegelik nimi oli John Henry Bonham. Ta sündis 31. mail 1948. aastal, Redditch'i linnakeses Worcestershire'i krahvkonnas. Tema isa oli puusepp. Armastus trummiasjanduse vastu tärkas poisis varakult. Oma esimesed trummid tegi ta konservikarpidest. Kuid juba 10-aastaselt nõudis ta emalt kingiks tõelist väikest trummi. 15-aastaselt oli tal isiklik trummikomplekt. 16-aastaselt lahkus ta koolist, et aidata isa puusepatööde tegemisel. Ta armastas tööd teha. Seal sai ta jõudu. Pealse selle jäid õhtud vabaks, siis võis trumme mängida. 17-aastaselt abiellus ta oma sõbratari Pat'iga. Rahaga oli väga kitsas ja alguses tuli elada motokaravanis. Noormees pidi kokku hoidma isegi sigarettide pealt.

Pat nõustus talle mehele minema tingimusel, et Bonzo jätab oma trummid. Mõnda aega ta tõepoolest pidas oma sõna. Kuid peagi kutsus naabruses elav Robert Plant ta oma ansamblisse.

John Bonham oli ümbruskonnas tuntud kui kõige valjum ja raevukam trummar. Paljudes kohalikes klubides ei lastud teda isegi mängima - lärm oli juba niigi suur. Bonzo hakkas seejärel rahulikumalt mängima ja jättis trummide lõhkumise. Ta hakkas kasutama ka uusi võtteid. Nii kattis ta suure trummi kõla summutamiseks alumiiniumpaberiga ja hakkas juba siis soolosid kätega, ilma pulkadeta mängima.

Omal ajal mängisid Robert Plant ja John Bonham ansamblis Band of Joy kuni selle lagunemiseni 1968. aastal. Kuid meie kangelaste kohtumise hetkeks ei olnud nad üksteist kolm kuud näinud. Bonzo oli selleks ajaks saanud juba üsna soliidsesse kontsertansamblisse, kus ta teenis 40 naela nädalas. Seepärast kuulas ta sõbra veenmist täiesti külmalt.

"Mida head peaksin ma sealt veel leidma?" küsis ta Robertilt.

"Loll," vastas talle Robert, "Yardbirdsis hakkad sa palju rohkem teenima."

Kuid Bonzo ei võtnud vedu. Lahingusse tuli tuua raskevägi. Peter Grant hakkas talle telegramme saatma. Bonzo'l, nagu ka Robert Plantil, oma telefoni polnud. Vastust telegrammidele ei tulnud. Telegramme oli saadetud oma 40 tükki. Mõned telegrammid saatis ka Robert Plant ise. Lõpuks John Bonham vastas ja teatas, et on valmis kohale sõitma ning teiste osalistega kohtuma.

"Esimesel korral," meenutab bassist John Paul Jones, "kohtusime me väikeses harjutustoas selleks, et üksteist üle vaadata. Bonzo võõrastas ja vaikis. Toas seisid ühest seinast teiseni võimendite kastid. "Mis te arvate," küsis Jimmy, "võib-olla mängime? Kas te teate laulu "The Train Kept a Rolling"? See on lihtne, seal on ainult kaks akordi, sol ja la mažoor." Ta andis märku ja tuba lendas võimsatest helidest piltlikult õhku.

"See on suurepärane!" ütlesime me siis üksteisele, "sellest juba tuleb midagi!".