Led Zeppelini elulugu - 8. osa

Algas 1973. aasta ja roki tinast dirižaabel - Led Zeppelin - jõudis pilvepiirini. Nende populaarsus oli väga suur. Suure plaadikorporatsiooni Atlantic käibest tuli terve viiendik tänu Led Zeppelinile. Neid armastati uljuse, põhimõttekindluse ja mingisuguse neid ümbritseva salapära tõttu. Kuid ansambli austajad olid erilised. Peamiselt töötav järelkasv, keda ei köitnud mitte ainult muusika, vaid ka mingi ansambli poeetiline mütoloogia. Led Zeppelin oli justkui mütoloogiline ebajumal koos mõne miljoni järgijaga. Aga ebajumal, olgugi et edukas, ei tahtnud Led Zeppelin enam olla. Nad soovisid saada tuntuks laia publiku hulgas. Led Zeppelin oli maailma edukaim ansambel ja maailm pidi seda teadma.

Mõni aeg varem palgatud pressiagendi tegevus ei vastanud oma mastaapidelt enam selle hetke ülesannetele. Ja Peter Grant hakkas otsima kedagi, kes oleks võimeline Led Zeppelini ajalehtede esikülgedele ja ajakirjakaantele viima. Aasta läks samal ajal edasi. Jaanuaris oli tuur Inglismaal, veebruaris puhati, märtsis sõideti mööda Euroopat ja mais algas suur Ameerika tuur.

Pärast mitmekuiseid viivitusi, lindistamisi, korduskohtumisi jne. ei õnnestunud nüüd viiendat plaati, "Houses of the Holy", tähtajaks välja lasta plaadiümbrise tõttu. Kes seda näinud ei ole, siis seal peal on kujutatud valgenahalisi lapsi, kes ronivad kivist püramiidi tippu. Foto tehti Põhja-Iirimaal kohas Giant's Causeway. Raskus oli selles, et ümbrisele ei õnnestunud soovitud värvitoone saada. Kord tulid lapsed lillakad, kord taevas oranžikas. Nimilaul "Houses of the Holy" jäeti viimasel hetkel välja ja see ilmus alles kahe aasta pärast järgmisel albumil.

Märtsis lendasid Prantsusmaale, Led Zeppelini kontserdile Pariisis kaks ameeriklast, soliidne ja hästiriietatud härra ning pikkade juustega noormees. Vanemat kutsuti Lee Solters'iks. Ta oli USA edukas pressiagent, kelle klientide hulgas oli Frank Sinatra ise. Tema 23-aastase abilise nimi oli Danny Goldberg. Danny töötas varem ajakirjades "Billboard" ja "Rolling Stone" ning teenis nüüd Soltersi agentuuris PR-kunsti, s.o. avalikke suhteid.

Üle Atlandi ookeani lennates esitas Solters oma uue kliendi, Led Zeppelini kohta küsimus. Mida nad endast kujutavad? Kas nendega üldse tasub tegeleda? Danny selgitas siis, et nad on oma austajate seas väga tuntud, kuid pressis on nad loonud endast eitava kujutluspildi, neid peetakse parandamatuteks barbariteks ja et isegi rock'n'rolli ajakiri "Rolling Stone" kirjutas neist halvasti, süüdistades neid vulgaarsuses, maitselageduses ja isegi otseses bluusimuusika plagiaadis.

"Kuidas siis neid tutvustada?" küsis Solters. Tema elukutses oli kõige tähtsam, kuidas klienti positiivselt esile tõsta. Danny pakus välja järgmise idee: Led Zeppelin pidi tuuri ajal andma kaks heategevuskontserti veel mitte eksisteeriva bluusimuuseumi heaks, mida kavatsetavat kuskil lõunaosariigis asutada.

Led Zeppelini kontserdil Pariisi spordipalees kallutas Solters juba esimese laulu järel pea Danny poole ja ütles talle: "Hakkad nendega töötama!"

1973. aasta Ameerika kontsertreis planeeriti kompanii suurima ettevõtmisena. Peter Grant organiseeris nüüd kontserte koos suure Ameerika firmaga, minnes suure kaarega mööda tervest vahetalitajate armeest ning sissetulek kuulus nüüd samuti täielikult temale. Kontsertreisi rahaliseks käibeks arvestati 4,5 miljonit dollarit ning sellepärast planeeriti kõik sama laiahaardeliselt.

See, et Jimmy Page lennata kardab, oli teada. Hirmu alla surumiseks pidi ta alati enne lendu palju jooma. Selleks, et ansambli liikmed end mugavalt tunneksid, oli Peter Grant varem väikeseid eralennukeid üürinud. Kuid seekord üüriti kogu reisi jaoks "Starship", Boeing 720, mis kuulus Ameerika teleseriaali "The Monkees" produtsendile. See hiigelsuur lennuk oli seest täiesti ümber ehitatud. Seal oli 40 pehmet tugitooli, baar, palju videoaparatuuri ja televiisoreid, paar magamistuba koos dušiga ning seal oli isegi elektriorel. Lennuki üür ei olnud väike, kuid Led Zeppelini seisukohast õigustasid kulud ennast. See lubas neil pidevalt ühes linnas elada, lennata oma lennukis kontserditele ja tagasi tuttavasse hotelli pöörduda, aga mitte iga päev uude kohta sõita.

1973. aasta Ameerika kontserditel ei muudetud mitte ainult lendude korraldust, vaid ka kontserdite ülesehitust. Tavaliselt ei toonud Led Zeppelin peale pillide ja aparatuuri lavale midagi, kuid seekord palgati Texase firma "Showco", kes korraldas täieliku valgusshow, igasugused eriefektid, suitsupommid ja kahurid ning kogu võimendustehnika. Kõike seda teenindas 30 inimest.

Peale selle sai iga muusik isikliku abilise, ehk muusikatentsiku. Jimmy Page'i assistent Ray Thomas häälestas igasuguseid ühe või teise laulu jaoks vajalikke kitarre ja viis neid lavale. Robert Planti assistent koordineeris hääleefektide tööd. Kuid trummar Bonzo assistent oli juba varasema töökogemusega - ta oli teinud koostööd juba Ginger Baker'iga.

Peale selle kuulus nende abiliste kohustuste hulka kontsertreisi alguses kokku lepitud olmemugavuste tagamine. Jimmy Page'i toas pidid näiteks alati olema värsked lilled, puuviljad, mineraalvesi, veekeetja, külm šampus, apelsinimahl ning magamistoas kohalikule FM raadiojaamale häälestatud stereokomplekt. Rober Plant nõudis sedasama ning peale selle inglise teemargi "Earl Gray" tagavara, mett ja sidruneid. Trummar Bonzo tahtis omale tuppa lambanahast vaipa. Bassimängija John Paul Jones palus talle võimaluse korral numbrisse klaver paigutada.

Mõni päev enne tuuri algust, mil Led Zeppelin lendas Miamisse, tõusis värskelt välja tulnud plaat "Houses of the Holy" Ameerika edetabeli tippu, tõugates sealt Elvis Presley. Kuid Ameerika pressile ei avaldanud see mingit muljet. Kõik ajalehed materdasid seda oma retsensioonides. Poiste meeleolu raske. Eriti närveerisid Robert Plant ja John Bonham.

Kuid kõik kahtlused hajusid 4. mail esimesel kontserdil Atlanta linna staadionil, kuhu kogunes Led Zeppelini kuulama 49,000 inimest. Oli löödud kohalik rekord, mille oli enne seda püstitanud populaarne Ameerika ansambel Three Dog Night. Hiljem, mil Led Zeppelin oli juba laval, viis mänedžer Peter Grant pressiagendi Danny Goldbergi staadioni viimaste ridade, rinnatise juurde, kus avanes vaade inimesi täis staadionile ja lähedal asuvale kiirteele, millel sõitsid autod. "Just nendele inimesteni," ütles Peter Grant käega autodele näidates, "pead sa viima nime Led Zeppelin."

Järgmisel kontserdil Florida osariigis Tampa linnas kogunes staadionile 56,000 inimest, millega löödi biitlite poolt kaheksa aastat tagasi püstitatud rekord. Ja enam polnud vaja Danny Goldbergi kavalaid taktikalisi võtteid mingi bluusimuuseumi loomiseks või koguni heategevuskontserdiks selle tarvis. Piisas sellest, et läbi oma agentuuri kuivi fakte teatada. Ja lugejad võisid juba järgmisel päeval lugeda bändi edust ja rekorditest ajalehtede esilehekülgedelt.

Lugejate suurema tähelepanu võitmiseks teatas Danny Goldberg ka kassa sissetuleku - 309,000$. Järgmisel päeval helistas talle  New Yorgist ärritatunud Led Zeppelini advokaat: "Pea meeles, et Led Zeppelin ei avalda kunagi oma sissetulekuid ajalehtedes!"

Kuid need arvud köitsid soliidset Londoni rahandus- ja börsitegelaste ajalehte "Financial Times", mis pühendas Led Zeppelinile artikli. Sellest teada saades embas Robert Plant rahulolevana Danny Goldbergi. "Lõpuks ometi," ütles ta, "usub mu isa, et ma olen edu saavutanud. Peale selle ajalehe ei loe ta ju midagi. Nüüd saab ta võib-olla aru, et ma ei pidanud saama asjaajajaks, nii nagu tema seda tahtis."

Ühele California kontserdile tuli oma naise Patt'iga endine The Beatlesi kitarrimängija George Harrison. Läinud lava taha, küsis ta ühelt assistendilt:

"Kes soojenduseks mängib?"

"Ei keegi," vastati talle, "Led Zeppelin mängib terve kontserdi jooksul."

"Kuid vaheaeg neil ometi on?" küsis Harrison.

"Ei," vastati talle.

"Pagan võtaks," ärritus Harrison. "Meie kontserdi ajal esinesime me ainult 20 minutit ja võisime juba pärast 15 minutit lavalt lahkuda."

Juunis lõppes Ameerika turnee esimene osa ja tehti kuuajaline vaheaeg. Sõideti koju Inglismaale, kogutud vara kinnisvarasse paigutama. Robert Plant ostis omale Wales'i mere kaldal lambafarmi. Jimmy Page ostis aga näitleja Richard Harrise käest maja Londoni nooblis rajoonis Kensington'is, makstes David Bowie pakutud hinda ületades 350,000£. See maja oli planeeritud hästi läbimõeldult. Igal toal oli oma teema - liblikad, meri, astroloogia, jne. Räägiti, et toast tuppa liikudes ei olnud võimalik millestki Kõrgemast puutumatuks jääda.

Kui Led Zeppelin kontserdite jätkamiseks tagasi Chicagosse tuli, oli olukord muutunud. Keegi ameerika kodani, kes oli ärritatud Jimmy Page'i suhtest mittetäisealise Lori Maddox'iga, teatas avalikult oma kavatsusest teda tappa. Ja olgugi, et see kodanik leiti ja ebanormaalseks tunnistatuna psühhiaatriahaiglasse paigutati, tuli Jimmy Page'i ukse taha panna ööpäevane valve.

Teine pool turneest otsustati filmilindile jäädvustada, et sellest võib-olla tulevikus film teha. Nüüd viibis kõigil kontserditel filmigrupp, eesotsas kinorežissör Joe Massot'ga. Igal kontserdipäeval sõitis hotelli juurest välja limusiinikorteež ja suundus lennuväljale, kus spetsiaalses sektoris ootas neid väljalennuks aerobuss "Starship". Esimesel filmimise päeval kaamerate ees poseerides ronis Led Zeppelin tiivale, ja nad seisid suurte tähtede kõrval, millega oli kerele kirjutatud ansambli nimi.

Kui Baltimore'i kontserdi 25,000 pealtvaatajat nägid Led Zeppelini lavale tulemas, tõusid nad kõik küünalt või välgumihklit käes hoides nagu käsu peale püsti. See toimus vaikuses, sest ansambel ei olnud veel mängima hakanud. Hämmastunud tsepeliinlased tardusid laval paigale. Jimmy Page nimetas hiljem seda episoodi meenutades seda tõeliseks võlumomendiks.

Kontsertreis lõpetati kolme kontserdiga New Yorgi Madison Square Garden'is. Richard Cole'i hotelli luksustuba oli nagu mingi hullumaja. Sõbrad ja tuttavad, kes püüdsid kontserdile piletit hankida, reporterid, ajakirjanikud, igat sorti ligitükkijad, groupie'd, mingid inimesed, kes püüdsid haruldasi kitarre müüa, kanepikaubitsejad jne. Ajalehtedest helistati pidevalt intervjuude võtmiseks - lõpuks ometi pööras press Led Zeppelinile tähelepanu. Ajakiri "Rolling Stone" pakkus isegi kaanepilti, kui kaks ansambli liiget intervjuud nõustuvad andma. Kuid sellest ettepanekust ütles Led Zeppelin uhkuse ja isegi mõningase õelusega ära.

Led Zeppelini mänedžerid armastasid sularaha käepärast hoida. Igaks juhuks. Ja endaga kanti kaasas suuri summasid, mis arenenud pangandussüsteemis, eriti Ameerikas, oli rumal ja ettevaatamatu. On ju olemas tšekiraamatud ja muu säärane.

New Yorgi hotelli šeifi oli pandud kott rahaga. Summa oli üle lugemata, umbes 200,000$. Viimase kontserdi õhtul šeifi vaadates avastas Richard Cole, et raha on kadunud. Otsekohe helistati politseisse ja FBI'sse. Richard Cole kuulati üle, võeti sõrmejäljed ja katsetati igaks juhuks isegi valedetektoril. Katse tegi ta läbi. Šeifi võti oli ainult temal. Nii, et raha võis võtta kas ta ise, või siis see, kel õnnestus võtmest koopia teha. Hiljem vallandati üks hotellitöötaja segastel põhjustel, kuid raha ei leitudki.

Kui pärast tuuri lõppu koju Inglismaale sõideti, oli Jimmy Page'i pere õuduses. Jimmy oli kahvatu,  kurnatud ja närvivapustuse äärel. "Nüüd on mul aeg minna," ütles ta ajakirjanikele, "kas hullumajja või kloostrisse." Ja selgitas, et tema olukord on seletatav pideva ülekoormusega. Lavalt lahkudes ei suutnud ta kuidagi rahuneda ja puhata, adrenaliin pani südame taguma ja ta ei maganud viis ööd järjest.

1973. aasta septembris nimetati Robert Plant "Melody Maker" lugejate poolt maailma parimaks rokklauljaks.

Oktoobris hakkas Joe Massot võttegrupp tulevase filmi jaoks individuaalstseene filmima: Jimmy mängib Loch Nessi järve kaldal, maja Boleskin House lähedal. Või ronib kuuvalgel ööl lamp käes mööda kaljut. Robert Plant vanas lossis Wales'is keskaegses kostüümis, jne.

Aga kui nad kõik filmitud materjali läbivaatamiseks kokku kogunesid, otsustati üksmeelselt - filmi ei tule. "See," ütles Peter Grant ekraanile näidates, "on ajaloo kõige kallim kodune amatöörfilm."

Samal ajal asus Jimmy Page tööle uue plaadi materjaliga. Enda sõnul tunnetas ta vaimseid lende ja halva mõju. "Mõnikord," ütles ta, "tunnen ma end mingi kõrgema jõu saadikuna. Kuid tunnen, et minu aeg pole lõpmatu."

Küsimustele ansambli tuleviku kohta vastas Jimmy prohvetlike sõnadega: "Me oleme koos seni, kuni üks meist jalad sirgu viskab."