Led Zeppelini elulugu - 7. osa

Järgmist plaati "Houses of the Holy" 1972. aastal alles planeeriti ja lindistati. Kontsertreiside lõppedes sõitsid poisid tavaliselt koju ning veetsid aega koos oma selleks ajaks juba suurenenud peredega. John Paul Jones'il oli näiteks juba kolm tütart. Mängijad ei näinud teineteist siis peaaegu üldse, kui võib-olla mitte arvestada Robert Planti ja John Bonhami. Nende elukohaks oli Worcestershire'i krahvkond ja nad külastasid teineteist kui naabrid.

Jimmy Page ostis poole miljoni naelsterlingi eest Sussexi krahvkonnas maja koos seda ümbritsevate maadega. See oli ehitatud 18. sajandil. Ta asetses rohelises pargis ning oli ümbritsetud paljude erinevatel kõrgustel olevate järvede ja vallikraavidega. Ühte hoonet hakkas ta helisalvestus-stuudioks ümber ehitama. Sellesse samasse majja tõi ta ka oma kitarride ning oma ebajumala Aleister Crowley pildi- ja isiklike asjade kogu.

Kuid selline külaidüll hakkas tsepeliinlasi peagi tüütama. Esimene 1972. aasta kontsertreis pidi algama 14. veebruaril kontserdiga endises briti koloonias Singapuris. Kolooniat enam ei olnud, kuid koloniaalsüsteemist pärit distsipliin oli sinna endiselt jäänud. Koos inglise vägede lahkumisega oli sealt nähtavasti kadunud ka džentelmenlik kannatlikkus, sest kogu ansamblile "Led Zeppelin" keelati sissesõit riiki. Neid lihtsalt ei lastud pikkade juuste pärast Singapuri. Singapuri valitsus võitles tollal lääne halbade mõjudega ning pikad juuksed ei mänginud seal mitte viimast rolli. Igatahes pandi Led Zeppelin esimesele tagasisõitvale lennukile ja saadeti Londonisse tagasi.

Kontserte tuli alustada 16. veebruaril Austraalia linnas Perth ning need lõpetati 10. märtsil kontserdiga Sydney staadionil, kuhu kogunes 26,000 kuulajat. Austraaliast otsustasid Jimmy Page ja Robert Plant sõita edasi Indiasse, et tutvuda lähemalt india muusikaga ning nautida idamaa mõjusid.

Sellisest sõidust oli mitu aastat räägitud ja nüüd see unistus täitus. Jimmy, Robert ja administraator Richard Cole lonkisid mitu päeva mööda tolmust linna, fotoaparaadid kaelas ja kaasaskantavad makid käes, kavatsedes tänavamuusikuid pildistada ja lindistada. Kuid nad ise kujutasid hindudele sellist vaatepilti, et nende järel käis suur hulk uudishimulikke, kaubitsejaid ja kerjuseid. Ning lähenevat massi nähes eelistasid muusikud kaduda.

Lõpuks organiseeriti mõne tuttava abiga ühes Bombay stuudios lindistus-sessioon, kuhu kutsuti kohalikud muusikud. Õhtul kogunesid nad aga ühte india diskoteeki. Jimmyil paluti mängida kitarril, mille keeled olid võetud klaverilt. Publik oli arust ära. Mitte keegi polnud varem lääne rokkmuusikuid lähedalt näinud ja nimetus Led Zeppelin ei öelnud kellelegi midagi. Õhtu lõpul kinkis diskoteegi omanik Jimmyle heldelt pudeli india viskit. "Tulge ka homme, ma annan teile siis ühe veel."

Pärast seda tunnistas Jimmy Page ajakirjanikele, et idee oli teha üks suur ülemaailmne reis, et lindistada Kairos, Bangkokis, Bombays ja teistes paikades koos kohalike muusikutega. Kuid haare jäi selle teostamiseks liiga väikseks. Sellegi poolest pöördusid Jimmy Page ja Robert Plant tagasi Inglismnaale ning asusid lindistama uut plaati teadmisega, et lääne ja idamaa muusika kokku viimise katse oli tehtud.

1972. aasta aprillis sündis Robert Planti naisel Maureenil teine laps - poeg, kellele pandi nimeks Karac. Karac on tuletatud nimest Caractus. Sellist nime kandis briti väejuht, kes viis läbi pikka ja kangelaslikku võitlust rooma vallutajate vastu. Kui Caractus lõpuks kinni püüti ja aheldatuna Rooma toimetati, kinkis imperaator Claudius talle tema vaprust hinnates elu. Robert huvitus Walesi ja Briti ajaloost ning pani oma pojale nime selle keldi kangelase auks.

Mais lendas produtsent Eddie Kramer New Yorgist Londonisse ja Led Zeppelin asus tööle uue plaadi kallal. Nad kasutasid sedasama mobiilset 24-realist stuudiot "Rolling Stones Mobile", mille nad viisid sinna, kus neil meeldis. Seekord sai selleks kohaks Mick Jagger'i suur maja, nimega Stargroves.

"Poisid olid suurepärases vormis," meenutas Eddie Kramer, "täis inspiratsiooni, olukord oli suurepärane. Mulle on meelde jäänud näiteks selline pilt: ma istun stuudios, autobussi uksed on lahti ja ma näen, kuidas kõik neli kohe pärast "The Dancing Days" kuulamist murul rivis tantsivad."

"Need päevad olid mitmel põhjusel unustamatud. Ükskord hilja õhtul tungis minu tuppa purjus Bonzo, vihmamantel ümber palja keha. Meie olime sõbratariga juba magama heitnud. Bonzo lõi sekundiks n.ö. oma ilu avades mantlihõlmad lahti, naeris kõrvulukustavalt ja jooksis ära. Uksel lukku polnud. Peagi tuli ta veel rohkem joobnuna ning tegi sama nalja. Pärast tuli lavatööline, kes valas meie voodisse külma vett. Hiljem aga tuli, kes juhtus. Kes ronis aknast sisse-välja, kogu öö peeti üksteisele jahti. Hommikul sõitis mu sõbratar äärmise hämmastusega ära, milles võib teda ka mõista."

"Kuid tööd oli poistega väga meeldiv teha. Meenub selline episood: laulu "Black Country Woman" lindistasid poisid kitarridega aias istudes. Üle nende lendas lennuk ja Robert Planti mikrofon püüdis kinni selle mootori müra. "Ka hakkame uuesti lindistama?" küsisin neilt. "Ei," vastas Robert Plant ootamatult, "jätame kõik lindile." Ja Jimmy Page noogutas vaikides pead."

On selline ütlus - "liiga kaua lõbutsesid". Ja tõepoolest - lindistustel lõbutseti, kuid tagasi Londonisse pöördudes ja lindistusi stuudios "Olympic" kuulates, said poisid aru, et nad pole lindistuse kvaliteediga sugugi rahul. Ning mitu kuud läks seejärel helikvaliteedi parandamiseks ja täiendavateks kohtumisteks Londoni ja New Yorgi stuudiotes. Peale selle pidas plaadi väljaandmist - peaaegu, et aasta aega - kinni järjekordne probleem plaadiümbrisega.

Samal ajal rassis Peter Granti finantsrindel. Ta otsustas oma kasvandike fenomenaalset edu nähes mängureegleid muuta. Tavaliselt võis edukas ansambel teenida 60%  kassast. Kuid Peter Grant teatas 1972. aasta suviste kontsertreiside ajal Ameerikas, et ta hakkab võtma 90% sissetulekutest. Sealjuures sai ta kõige toimuva peaadministraatoriks ja maksis ka kõik kulud. Ameeriklased vaidlesid küll vastu, kuid Peter Grant ei andnud järele. "Kümme protsenti Led Zeppelini sissetulekust," ütles ta neile, "on parem, kui pool mitte millestki." Peter Granti uut vormi ei võetud mitte ainult vastu, vaid kasutati hiljem ka mitmete teiste tuntud ansamblite poolt.

Võitudega äririndel segunesid isiklikud kaotused. 3. mail 1972. aastal hukkus Wales'is Swansea kontserdil laval elektrilöögist Lesley Harvey. Ta oli "Stone the Crows", ühe kunagise Peter Granti hoole all olnud ansambli kitarrimängija. Harvey sõbranna, laulja Maggie Bell jäi murest haigeks, aga Peter Grant, ise suur ja hirmuäratav, nuttis nagu laps.

Led Zeppelin valmistus suviseks, arvult kaheksandaks sõiduks USAsse ja oli salaja kindel, et uued kontserdid aitavad neil rokifanaatikute suhteliselt kitsast ringist väljuda ja aitavad jõuda laiadesse massidesse, saada n.ö. kultuuriikooniks, nagu The Beatles ja The Rolling Stones. Selle ettevõtmise keerulisus seisnes aga selles, et Rolling Stones ise kavatses samal ajal USAsse sõita, esimest korda pärast nende 1969. aasta kontsertreisi. The Rolling Stonesi album "Exile On The Main Street" tõusis tollal Ameerika edetabeli tippu.

Rolling Stonesi suhted pressiga olid kõige soojemad. Neid armastati ja nende kontsertreisi nimetati juba ette aasta kultuurisündmuseks. Ning siis mõistis Led Zeppelin mõningase õudusega, et olgugi, et nende kontserditele tuleb rohkem rahvast, võib kogu nende edu täiesti märkamatuks jääda. Püüdes olukorda mingilgi määral parandada, võeti suvisele kontsertreisile kaasa spetsiaalne pressiesindaja, kes hoolitses info levitamise eest trükiväljaannetes.

Kaheksas kontsertreis algas 1972. aasta 21. juunil Colorado osariigis Denveri linnas. New Yorgis anti tuntud Madison Square Gardenis 2 kontserti. Esimese kontserdi ajal ütles üles õhu konditsioneerimise süsteem. Saalis hakkas palav, nagu saunas. Kolmetunnise kontserdi järel oli rahvas lõplikult küps. Lõpuloo, "Whole Lotta Love" ajal ronisid vaatajad lavale. Richard Cole püüdis neid karate löökide abil tagasi tõrjuda, kuid jõud olid ebavõrdsed. Led Zeppelin jätkas mängu ning lavale roninud austajate kamp lõi ekstaasis tantsu. Ühes kohas ei pidanud lavalauad sellisele kaalule vastu ja tantsijad kukkusid alla orkestriauku, võttes endaga kaasa ka helimonitorid. Led Zeppelin lõpetas ennast kuulmata mängu ja lahkus lavalt, kuid 20,000-line auditoorium jätkas möllu ja kontsert lõpetati kahe laulu kordamisega, kuigi ilma poole aparatuurita

Sellel kontsertreisil Jimmy armus. Juhtus see nii. Pressiagent tõi Los Angelesest mõned pildid, et Led Zeppelinile n.ö. roki armastajate uue põlvkonna nägu näidata. Neil fotodel oli ka Lori Maddox, 14-aastane mannekeen, kes oli lasknud ennast juba ajakirjade jaoks pildistada. Ta oli rühikas, tumedajuukseline ja suurte silmadega.

Kõrvale võib jätta kõrvale kõik need pisiasjad, kõik need telefonikõned, otsitud tutvused, kohtumised, mõningad piinapäevad. Lõpuks mõtles Jimmy Page välja plaani. Administraator Richard Cole rääkis ühes moodsas baaris Lori Maddoxi pehmeks, pani autosse, käskis vait olla ja viis ta hotelli. Ja kui nad mööda koridori kõndisid, läks üks uks lahti.

"Seal oli pime," meenutab Lori, "põlesid küünlad. Algul ei näinud ma midagi, kuid siis märkasin ma nurgas Jimmyt. Ta istus, kaabu silmadel. Tal oli käes jalutuskepp. Pilt oli kummaline ja mõnevõrra naljakas. Ta lihtsalt istus, koputades kepiga vastu põrandalauda. Ta sarnanes gängsterile. Uskumatu, nagu raamatus. Mind rööviti tõeliselt ära, aga ma olin vaid 14-aastane. Nii meie romaan algas. Me ei läinud päevakski lahku. Jimmy oli absoluutne romantik - pehme, häbelik, peaaegu naiselik ja väga tundlik. Kui ta linna tuli, saatis ta mulle alati auto järele. Ma sõitsin talle lennujaama vastu, pärast sõitsime hotelli, jooksime oma tuppa, istusime maha ja nutsime õnnest."

Kõigil tekib otsekohe küsimus, võib-olla isegi hämmeldus. Kuidas siis nii? Võiks öelda, et tal pole isegi veel passi - ta on ju alles alaealine. Jimmy Page'i ei saa õigustada, võib vaid märkida, et ajalooline pretsedent oli juba olemas - ka Shakespeare'i Juliette oli 14-aastane.

Ameerika tuur lõppes augustis. See lõppes väga edukalt, kuid nagu oli ka ennustatud, seda edu ei märganud ei ajalehed ega laiem avalikkus. Samal ajal tungisid ameerika kuulsused üksteise võidu Rolling Stonesi kontserditele. Pop art kunstnik Andy Warhol järgnes neile oma kinokaameraga, seal oli kirjanik Truman Capote ja printsess Lee Radziwell.

Samal ajal kui moodsad ajakirjanikud tähtsates väljaannetes Rolling Stones'ist tõsiseid artikleid kirjutasid, räägiti Led Zeppelinist vaid rock'n'rolli koomiksites. Mick Jaggeri naine Bianca ei kadunud ajakirjade veergudelt ega teleekraanilt. Kuid Jimmy Page peitis samal ajal oma 14-aastast tüdrukut seadusemeeste silma eest luku taga. Maailm kartis Led Zeppelini ja sammus tast vaikides mööda.